Tänavune aasta on alanud väga omamoodi. Kõige esimene tellimustöö oli mega suur lapitekk. See suur, päikese loojanguga tekk, kui mäletate. :-)
Lisaks sain mai kuuks tellimused 3 suurele lapitekile. Järgnevalt aga kõike muud kui lapitöid.

Veebruar oli näiteks pilgeni täis kottide õmblemist - bambusflöödi kott ja terve rida erinevaid kandle kotte. Lisasin siia hulganisti pilte.

Üks suur kandlekott oli näiteks 100 aastat vanale ning restaureeritud kandlele. Üks eritellimus läks Soome, tellijaks sealne kandlemeister. Nii põnev!

Seni seisid minu müügiks õmmeldud tooted kastidega lao nurgas virnas. Kuna viimanegi laps perega välja, oma enda majja kolis, vabanes veel üks tuba. Jõulude ajal remontisime abikaasaga selle toa ning nüüd on mul eraldi ruum valmistoodete jaoks - müügituba.
Pisike ja minimalistlik valge toake, kus sõbrannad oma perele ja tuttavatele kingitusi valimas/ostmas käivad. Laome koos kõik huvi pakkuva põrandale ritta ja lasen neil mõnuga sorida.
Nukud ja mõned muud pisiasjad ei ole müügiks vaid meeleolu loomiseks või abiks tootefotode pildistamisel.

Artikkel minu tegemistest kohalikus ajalehes - Harku Valla Teataja nr 23/2016 (LK 5)
Teksti ja foto autor Aule Sagen.
Lisan alla teksti uuesti, et oleks mugavam lugeda kui lehe pildi pealt.

Mailis Design E-poes on nüüd täiesti uus riiul - kinkekomplektid, ärikingitused.
Tõesti, tõesti, on äriettevõtteid/-inimesi, kes peavad lugu käsitööst ning hetkel kui on vaja kingitusi aastapäevaüritusteks, jõuludeks, lapsepuhkusele või pensionile lahkuvatele kolleegidele, äripartneritele, ei osta nad masstootmise pudi-padi vaid pööravad oma pilgud käsitöö poole. Sealhulgas upcycle toodetele, st loodust säästvatele põhimõtetele.
Nii nunnu!

Olen kodulehe kõrval oma näoraamatu veidi hooletusse jätnud ning minu südamega tehtud õmblustööd on müügiriiulitele kuhjumas. Seetõttu otsustasin oma FB lehte nii praeguste kui ka tulevaste fännide hulgas populaarsust koguma panna. :-)

Seekordseks looks sain selleks inspiratsiooni eelmisel nädalal, mil käisin paar päeva õmblemas õmblusettevõttes Maidiga ning sõna otseses mõttes sattusin vaimustusse nende uuest päevasärgi mudelist, mida ise õmblesin.
Tormasin puhkepausi ajal alla vabrikupoodi ja ostsin pojalastele paar uut toredat särki. Mathiasele just sellise, mida ise õmblesin - musta ja musta-valge triibulise kanga kombinatsioonis pikkade varrukatega särgi. Markusele, väikesele pudrukõhule, ostsin nööbiliistuga linase särgi.
Pildil Mathias uue päevasärgiga ja Markus uute dresside mudeliga.

Uue aasta uudistoode on laste dressid, taskutega püksid ja lahe pusa. Tahtsin seda Markusele proovida/pilti teha ja sain laenuks kaasa. Nii lahe! Kahjuks osutus ta veidi suureks, pidin varrukad ja püksisääred üles keerama. Aga ikkagi nii kihvt. :-) Markus saab varsti 2 aastaseks (u94cm), komplekti suurus on 98.
Materjal on puuvill, elastaani ja viskoosiga, et oleks pehme, soe ja püsiks kenasti vormis. Poisile väga meeldis :-) Ei tahtnud ära võtta enam.

Oleme oma poistele varemgi Ewaldi tooteid ostnud. Lisaks päevasärkidele on riiulitel ootamas ka püksid, sonid, ülikonnad, lipsud jmt.

Nüüd aga võtan välja oma märkmeploki ja fotika ning püüan kirja saada/piltidega illustreerida väikeste härrade särkide valmimise loo. Maidigas õmmeldakse veel meeste päevasärke, naiste kergeid rõivaid ja ametirõivaid (kaubamärgid Ewald ja Ewi) ning neil on teised disainerid, konstruktorid jne. Kuid siin on:

Kõikide nende väikeste härrade särkide pükste, sonide, ülikondade jt mudelite autor on armas ja tagasihoidlik tütarlaps Kati Raap (pildil).

Kati disainib mudeli, valib kangad ning koostab tootekaardi.
Tootekaardil on kirjas kogu info, mis ühe toote valmimiseks vajalik - mudeli kood ja number, andmed materjali kohta ja kanganäidis(ed), tegumoe eripära (krae, mansett, taskud, liistud, alläär jmt), kuhu ja millised tepingud, millised ja kuhu etiketid ja pesumärgid, mis värvi niidid, andmed nööpide jt detailide ning pakendi kohta.
Nende väikeste mudelite eripäraks on muuhulgas ka osaliselt tootmisjääkide kasutamine. Hea teada, kui hindate loodussäästlikku tootmist.

Järgnevalt võtab tööjärje üle konstruktor Annely, kes konstrueerib lõiked kõikidele soovitud suurustele.
Tiina koostab töömääruse - vastavalt kangaste laiusele, õmmeldavatele suurusnumbritele ja kogustele määrab vastava programmi abil lõigete paigutuse kangal . Kokku kombineeritakse just need suurused, mis omavahel kõige efektiivsemalt kangale mahuvad. Seejärel saab arvestada välja kanga kulu ning vastava aparaadi (potteri) abil prinditakse välja lõikerullid.
Alloleval pildil lapatakse parajasti kangast lahti. Sinna peale läheb lõikepaber. Pildilt on välja jäänud digiekraaniga lõikemasin, mis detailid (koos paberiga) välja lõikab. Andmed selleks on eelmises tööprotsessis arvutisse sisestatud. Lõikepaberid on pealekauba, et oleks hea komplekteerida. Loodan, et sain mulle jagatud selgitustest õigesti aru :-)

Teine suur juurdelõikuse laud on suuremustriliste kangaste jaoks, näiteks suure ruuduga pluuside lõikamiseks. Nende puhul tuleb järgida täpselt mustrijooni. Parempoolsel pildil on käsilõikurid, elektrilised muidugi. Seal oli neid teisigi, igasuguseid, aga ma kõike ei hakanud pildistama.

Kui detailid on välja lõigatud need märgistatakse pakkide kaupa väikeste kleepsudega vastavalt suurustele/kogustele ning komplekteeritakse juurde tootesildid, pesumärgid, niidid, nööbid, lukud jmt. Kraed, mansetid, liistud jt detailid lähevad liimimisele, st neile kuumutatakse külge liimiriided. All parempoolsel pildil on üks nendest aparaatidest. Õhukese ja paksu liimiriide jaoks on eraldi masinad.

Järgnevalt lähevad detailid õmblusesse. Keegi õmbleb varrukaliistud, mansetid, taskud jt pisidetailid, teine kraed, kolmas mansetid varrukatele ja kraed särkidele külge, neljas küljed kokku jne. Saalis on masinaid rohkem kui õmblejaid, sest üks õmbleja kasutab vaheldumisi erinevaid masinaid. Pildistamise päev oli ühtlasi jõulupuhkusele minemise päev ning seega mitte just kõige töisem. :-)

Järgmistel piltidel on vasakul kraenurkade pööramise masin ning paremal küljekatte masin. Esimesega saab krae nurgad korrektselt ringi keerata, et nad oleksid kenasti kikkis. Küljekatte masinaga õmmeldakse küljeõmblused varruka otsast allääreni.

Järgnevalt nööpaugumasinad ning triikimise nurk. Triikimist ei kasutata ainult valmistoodete puhul vaid ka mõnede detailide ette triikimisel. Näiteks on mõne mudeli esiliistu lihtsam ja kiirem õmmelda, kui see on eelnevalt ära pööratud ja maha triigitud. Või taskute dekoratiivvoldid vmt.

Valmis pluusid läbivad kvaliteedi kontrolli - kõik tooted ja kõik õmblused kontrollitakse üle, lõigatakse ära niidiotsad jne. Ning seejärel pakendamine ja sildid. 

Ning veel üks eriti lahe masin(ad) - tikkimise masin(ad). Kõrvale panin pildi valgest tikandist, mis tahtis väga pildile jääda, nii ilus :-) Kusjuures Maidiga osutab ka logode jt kirjete tikkimise teenust.

Ja valmis nad ongi, igati triksis ja traksis särgikesed!
Lisan siia mõned tooted nende e-poe lehelt, mis mulle eriti meeldivad. Pildid on ühtlasi lingid Ewaldi e-poe tootelehele.

Loodan et teile minu ekskursioon meeldis. Tänan omalt poolt tootmisjuhti Sirje't, kes mulle selle jalutuskäigu koos selgitustega korraldas!

Viimasel ajal on moodi läinud igasugused sotsiaalsed ja asotsiaalsed eksperimendid. Mõtlesin minagi ühe väikese katse läbi viia. Iseendaga. Nimelt astuda mõneks päevaks välja ettevõtja rollist ning minna tagasi tööle õmblusvabrikusse, kus ma kunagi aastakümneid tagasi töötasin.
Õmblusvabrikus, kus töötasin peale seda kui olin töötanud 10 aastat lasteaia õpetajana ning enne seda kui töötasin turu-uuringute firmas, enne seda kui olin Audentese Lastekooli juhataja, enne seda kui töötasin vallavalitsuses kultuuri- ja spordi spetsialistina. Enne seda kui omandasin järjekordse kõrghariduse või rajasin oma pisikese õmblusettevõtte.

Nimelt nüüd, mil tegelen palju lapitööga, käin ma aeg-ajalt õmblusettevõttest Maidiga tootmisjääke toomas. Kast pagasnikusse ning kodus lappan ja sorteerin, kas ja mida nendest juppidest õmmelda saaks. Seekordsel külastusel tuli jutuks, et jõulud ja puhkused ukse ees, kuid mitu inimest korraga haiged. Tööd aga palju ja tähtajad - nagu alati, KIIRE! :-) Kas ma ei tahaks paar päeva appi tulla, masina taha istuda?

Minu Ei-mina ütles mulle kohe, et lollakas! Kuskile sa ei lähe! Pidid ju uuest nädalast puhkusele jääma. Viimane jõululaat lõpuks läbi, tellimused täidetud või uude aastasse planeeritud ja detsembri teine pool iseendale vabaks tehtud. Tahtsin õmmelda lõpuks iseendale midagi - uued kardinad, jõululina, ühe lapivaiba. Mõned kleidid ja sviitrid pealekauba! Mõned kingitused ka veel tegemata!!!
Minu JAH-mina niutsus samal ajal, et mine ikka - mine ikka! Mõtle kui lahe ja nostalgiline teha midagi, mida mitu aastakümmet tagasi sai tehtud.
Seekord jäi JAH-mina ülekaalukalt peale.

Minu tänane argipäev ettevõtjana algab ilma äratuskellata, kuuma koore ja meega kohviga arvuti taga. Loen päevauudiseid, koostan arveid, vastan kirjadele, teen hinnapakkumisi, surfin sotsiaalmeedias. Seejärel söödan oma kalakesed, saadan lapselapsed musi ja kalli ning igahommikuse toreda jutuvadaga lasteaeda. Siis toimetan kanadega - puhas allapanu ja pesakastid, söök ja vesi, korjan munad kokku. Mõned kiired koristused toas, kui pere laiali läinud. Kell 11 istun masina taha ja õmblen kuniks on jaksu või inspiratsiooni, väikeste pausidega tavaliselt hilisõhtuni välja. Suvel mahuvad igapäevasesse graafikusse veel aiatööd, normaalsel talvel ka lumekoristus. Õhtuti TV taga käsitsi õmblused, kavandite joonistamine/värvimine, käsitöö uudistega tutvumine, lastelastega mängimine ja nendele raamatute ette lugemine. Mõnus ja rahulik, absoluutselt stressivaba elu.

Minu esimene argipäev tehase õmblejana algas kohutava plärina saatel hommikul kell 6.45.
Kibekiirete askelduste hulka mahtusid kanadega toimetused, 2 võileiba (tavaliselt ma nii vara üldse ei söö) ja kiiruga alla kugistatud kohvi.
Autosse istusin kell 7.20 ja tuiskasin minema. Lootsin, et 40 minutit on piisav aeg õigeks ajaks kohale jõuda.
Maantee oli minu üllatuseks silmapiirini täiesti tühi?! Ei ees ega taga mitte ühtegi autot. Paar küla hiljem hakkas kahelt poolt autosid üha enam teele keerama kuni lõpuks oli minu ees ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin mingi 20 minutit ja jäin lõpuks 10 minutit hiljaks, st läbisin 25km 50 minutiga.
Mantli viskasin autosse, krabasin koti ja tormasin sisse. Tegin näo, et olen ammu kohal ja otsin tööde juhatajat.

Esimene tööpäev oli täitsa tore. Kartsin hirmsasti, et juba paari tunniga muutun närviliseks, hakkan peaga vastu lauda taguma, torman uksest välja värske õhu kätte või lähen muul moel lolliks... Millal ma viimati aja peale õmblesin....? Ammu, liiga ammu. Aga ei juhtunud midagi hullu. Täitsa lahe oli minna masina taha, võtta detailide virn ette ja hakata vaikselt nohistama.  Vanad head varrukaliistud, sekka taskud, mansetid, passed jmt. Mulle toodi eriti väikesed partiid - 3-5 toodet. Erinevad kangad, värvid, suurused. Vaata ainult, et õigetpidi ette saab, õiget värvi niidid peale/alla, korrektsed õmblused, liigsed märgistuse kleepsud ära nokitud.

Tööde juhataja oli sama, kes tookordki, "vana" hea Helve. Endiseid kolleege oli teisigi. Ma vahest imestan, kuidas inimesed viitsivad või suudavad ühes ja samas kohas nii kaua või lausa terve elu töötada. Ise olen tavapäraselt iga 3 aasta tagant mitte ainult töökohta vaid ka ametit vahetanud. Ikka midagi uut ja teistmoodi. Ainult Audenteses ja vallavalitsuses töötasin lausa 8 aastat.

Ühesõnaga, päev möödus täitsa kenasti - iga natukese aja tagant sitsisin Helve selja taga, et mida ma nüüd teen, kuidas ma seda teen, mismoodi selle mudeli liist peab olema, mis värvi niidiga alt ja/või pealt, kui laia tepinguga järjekordne detail tuleb õmmelda jne. Tööpäeva lõpuks ei tundnud isegi väsimust. Kõigest nälga, sest ma ei taibanud kaasa võtta ei lõunasööki ega oma tassi. Kui oled viimased 16 aastat töötanud suurtes kontorites, kus kuumade jookide automaat nurgas ja seitse erinevat lõunasöögi kohta 100m raadiuses, siis lihtsalt oledki nii sinisilmne, et ootad täisteenindust.

Minu teine argipäev tehase õmblejana algas nõmeda plärina saatel hommikul kell 6.30.
Tavapärased kanade kuuri puhastused olin õhtul ette ära teinud, viskasin ainult söögid ette ja käskisin neil korralikult käituda. Kohvi tegin termostassi ja autosse kaasa. Süüa ei tahtnud ega jõudnud, viskasin paar lõiku sepikut käekotti.

Autosse jõudsin ikkagi alles kell 7.15 ja tuiskasin minema. Maantee oli endiselt tühi, ees kauguses paistsid paari auto tagatuled. Veidi aja möödudes hakkas taas kahelt poolt autosid juurde tulema, kuniks kogunes ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis kokku ka seekord täpselt 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin järjekordselt, rüüpasin kuuma kohvi, kuulasin muusikat ning ootasin, millal linna lastakse. Ning jäin jälle 10 minutit hiljaks, st et läbisin 25km 55 minutiga.

Mantli viskasin autosse, krabasin koti ning tormasin sisse, otse masina taha.
Lõunapausi jälle ei teinud, sest need 2 lõiku sepikut, mis kaasa võtsin, närisin puhkepausi ajal niisama ära ja jõin vett peale. Oli küll mõte autoga kuskile lõunatama minna, kuid ei viitsinud ja polnud erilist söögiisu.
Töö laabus normaalselt, mingit väsimust ei tundnud. Ventilatsioon oli kah täitsa ok, mispärast ma ette veidi muretsesin. Õmblemise tempo oli mul muidugi endiselt väike, kuid keskendumine kiirusele maksis iga kord kätte, niidinakitsad näpus :-P Tööstusmasin on küll väga mõnus ja kiire, kuid 1mm täpsusega õmblemiseks on masinaga veidi kauem vaja kohaneda.

Kuid mulle meeldib õmblustöös täpsus ja korrektsus, st kõrge kvaliteet. Ma ei suuda endale kunagi osta kiirmoe odavaid tooteid, mis minu silmis on täielik rämps - mis kvaliteedist saab rääkida, kui kangaservad on niisama lõigatud, ei mingit viimistlust, juba uuena välja veninud või narmendavad. Õmbluste otstes niidid tilpnevad või on jäänud lõpetamata. Pesta pole üldse mõtet, viska kohe minema. E-poest tellitud kauba puhul näiteks on materjalid pildi peal täitsa ok, aga kui tellitud toote kätte saad, selgub, et kangas on inetu pleekinud tooni ja/või nii õhuke, et paistab lausa läbi.
Minu kummardus kõigile, kes tänapäeval veel kvaliteedist lugu peavad ja oma tootmises seda nõuda ja järgida oskavad.

Minu kolmas argipäev tehase õmblejana algas vastiku plärina saatel hommikul kell 6.00.
Pool tundi rohkem aega kui esimesel hommikul ärgata oleks suutnud.
Kanad toimetatud, pakkisin endale lõunasöögi (!!!) kaasa. Võtsin kaasa ka taimeteesid nii endale kui kolleegidele puhkepauside ajal nautimiseks - nurmenuku, piparmündi, sidrunmelissi. Tegin kohvi termostassi ja serveerisin võileivad alustassiga autosse, kõrvalistmele.

Autosse istusin kell 7.10 ja tuiskasin minema. Maantee oli autodest tulvil!!! Nii ees kui taga linna suunduvate autode tulede rivi. Tuli meelde Kevade lugu, kus öeldi, et kaugeltnurga  mehed ikka kõige varem kohale jõuavad...
Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku jälle täpselt 2 km enne Haabersti ringi, kuid liikus väga kiiresti, sest kõrvalteedelt, kust eelmistel hommikutel tihe autodevoor ennast kah maanteele pressis, ei olnud sel hetkel veel ühtegi autot. Mitte kummaltki poolt.
Kohvi ja võileibu nautisin seega sõidu ajal. Ei mingit passimist. Tööle jõudsin ligi pool tundi varem!, st läbisin 25km 25 minutiga. Rekord. Enam kiiremini vist polegi võimalik.
Otsisin üles garderoobi ja mulle näidati ette üks vaba kapp, kuhu sain oma mantli riputada.
Kuna tööpäeva alguseni oli veel hulk aega, kolasin veidi mööda maja ja uurisin, mis masinad seal on ja mida teised teevad. Päris põnev tundus ning mul tuli mõte teha fotoreportaaž teemal "Kuidas valmib päevasärk EWALD, selle ettevõtte mudel.

Õmblemisel tundsin juba mõningast rutiini. Helve juurde enam iga pisiasja pärast ei pidanud jooksma, oskasin töölehelt ise välja lugeda mis ja kuidas. Püüdsin tempot lisada, kuid mitte kuigi tulemusrikkalt. Nakitsad valvasid laua nurgal väga valvsa pilguga ja kargasid kohe kallale, kui jalg pedaalil hetkeks tõrkus.
Tundsin juba mõningast väsimust ja igatsesin oma lapitekkide juurde tagasi. Planeerisin peas uusi mustreid ning nägin vaimusilmas eelmisel õhtul saabunud kangaid - roosidega, leevikestega, öökullidega - mis jäid veel lahti pakkimata. Lõunapausi ajal nautisin sooja toitu ja lobisesin kolleegidega.

Peale lõunat toodi mulle ette pakk imepisikeste pluuside detaile - suurused alates 120cm, ehk siis päris mudilased. Pluusid olid kombineeritud mustadest ja musta-valge triibulistest kangastest. IMEVAHVAD! Nende õmblemine oli küll üks suur rõõm. Kui suured pluusid olid EWALD siis need pisikesed EWALD Junior ja Little Sir Ewald. Mulle hakkasid need pluusid nii meeldima, et läksin pärast alla tehase poodi ja ostsin Mathiasele just täpselt sellise pisikese päevasärgi, mida samal päeval ise õmblesin! Nii kena ja soliidne :-)
Markusele leidsin laheda pluusi, millel nööbid ainult üleval. Tal ju nii suur pudrukõht ees, et nööbid ei taha kinni püsida. :-)

Tänaseks on omapärane töönädal selja taha jäänud. Väga tore kogemus oli! Hetkegi ei kahetse. :-)
Peale kahte aastat üksinda nokitsemist ja algaja ettevõtja kohustustes punnitamiset oli vahelduseks mõnus kollektiivis töötada. Lisaks kindlas teadmises, et ei pea vastutama rohkema kui ainult oma konkreetse töölõigu eest. Kõik muu on teiste poolt kavandatud, valmis lõigatud, komplekteeritud - virnas ootamas on õmblustöö detailid, sildid, niidid, nööbid jmt kuni pakendini välja. Mis kõige olulisem, ei pea muretsema müügi, arvete ja muu paberimajanduse pärast. :-)
Väga toredad inimesed pealekauba, tähelepanelikud ja hoolivad, pakkumas abi igas pisiasjas.
Suured tänud teile!

Siin ta nüüd on, see tähtis päev! Teine sünnipäev minu armsal pisikesel ettevõttel!
Kõige kiiremal ja mõnusamal ajal aastast.
Nimelt püstitasin viimasel kuul oma ettevõtte väikese ajaloo müügirekordi! Nii polnudki aega õigel päeval tähtpäevast teada anda.
Siinkohal ka minu südamlikud tänusõnad kõigile teile, kes te seda teadet siin loete ja mulle kaasa elate kas lihtsalt fännina või ostate jätkuvalt minu tooteid, tellite aina uusi töid, varustate materjalidega, aitate leida uusi huvilisi ja ostjaid! Teie annate mulle indu ja jätkuvat põhjust edasi tegutseda!

Tänasel ajastul läheb üha enam moodi taaskasutus, uuskasutus ja kuidas iganes seda nimetatakse. Mis on ju igati loogiline ja loomulik, sest mida enam kasvab suurtootmine ja ületarbimine, seda olulisemaks muutub säästmine ja kokkuhoid.
Kui ressursse jätkub, siis miks mitte osta igaks hooajaks uued riided, jalanõud, aksessuaarid jne. Kui vaadata tänapäeva kiirmoe tooteid, tekib küsimus, kas need tooted on kasutamiseks ainult määrdumiseni. Sest kõige soodsamad ja "lahedamad" rõivad oleks tootmisliinilt justkui enne viimistluse etappi maha võetud. Õmblused palistamata, servad ja kaelused narmendavad, varrukad välja veninud või iga detail isepidi kangast välja lõigatud ja seega igatepidi kiivas ja kõver.
Kõik ikka selleks, et toota veelgi "kiiremini, kõrgemale, kaugemale"... ehk siis odavamalt.

Vestlesin hiljuti kodukandis tegutseva talukauplus kohvik-pagariäri ROHUJUUR juhatajaga, Teelega, taaskasutuse teemadel. Seni pole ma julgenud eriti kõva häälega välja hüüda, et oma lapitööd õmblen valdavalt taaskasutuse, täpsemalt öeldes zero-waste põhimõttel, ehk siis tootmisjääkidest. Meie mõnusast vestlusest sain aga julgust sellest rääkida.
Tänan, Teele, et andsid mulle kindlust teadmises, et taaskasutus ei ole kokkuhoid vaid elustiil.

Nimelt on korraliku ja kvaliteetse lapiteki õmblemine tohutult ajamahukas töö. Aja mõiste ei sisalda ainult tükkide kokku õmblemiseks kuluvat aega vaid materjalide hankimist, töö kavandamist, kangaste ja värvide valikut ja sobitamist, detailide lõikamist ning kui muster kokku õmmeldud, siis ka teki kihtide kokku õmblemist ja läbi teppimist. Järgnevalt tööle fotosessiooni korraldamist, fotode digikorrektsiooni ja kodulehe täiendamist uue toote infoga, pakendamist, sildistamist ja tellijaga kohtumist/postiteenusesse viimist.

Töö õiglane hind peaks seega mahutama lisaks kuludele ka nädala või kahe töötasu ja makse. Me ei ela siiski heaolu ühiskonnas. Suurim summa, mida täna on võimalik sellise töö eest küsida, jääb 200-300€ vahele. See on aga vähemalt nädal või kaks nädalat kestev protsess. Suurel mandril, kus lapitööd kodukujunduses on väga populaarsed, maksavad sama kvaliteediga ja töö mahuga tekid suurusjärgus 2x või 3x meie kodumaised hinnad.
Ime siis pole, et 2 aastase ettevõtte puhul pole ma suutnud endale veel kordagi palka maksta. Kõik läheb ringiga tagasi materjalidesse, pakendisse, transporti, tootesiltidesse, tehnikasse jne.

Kui ise ei õmble, siis ei kujuta ka ette tegelikku töö mahtu ja selleks vajalikke kulutusi. Ma isegi ei oska senimaani töö mahtu ette kujutada. Vaimusilmas teen järjekordsele tellimusele ajakava - niks ja naks ja töö valmis. Tegelikult kulub aega järjepanu kordi rohkem.

Kui ma nüüd veel teatan, et nii mõnegi lapiteki mustris on kasutatud suures osas tootmisjääke - suurema õmblusettevõtte juurdelõikuse laualt pakkide viisi juhusliku kuju ja suurusega kangajuppe, siis nii mõnigi kujutab ette, et nii võib ajada küll rasket raha kokku. Materjal tasuta käes ja muudkui vurista kokku ja müü.
Reaalsus on see, et juppidest mustridetailide välja lõikamine on kordi ajamahukam kui meetrikangast. Kiirtehnikaid (ribadest ja suurematest ruutudest mustri kiirmeetodil kombineerimine) kasutada ei saa. Iga viimne kui detail tuleb mingist suvalise suuruse ja kujuga kangajupist välja lõigata.
Märksa lihtsam oleks osta toon-toonis kangad, ketaslõikuriga pikad ribad lõigata ja sellest mustrid kiirtehnikas kokku õmmelda.

Kuid nagu ennist ütlesin, taaskasutus on elustiil, põhimõte. Minu jaoks on kastitäis erinevaid kangajuppe minu inspiratsiooni allikaks: peotäis kollaseruudulisi kangaid, peotäis roosasid pitse, peotäis musta sametit, peotäis valgete mummudega kangaid jne jne. Lisaks veel kuhi kõikvõimalikes värvides ja mustrites mööblikangaid, kardina vuaali, fliisi jne. Järgmisel hetkel laekuvad minu e-posti fotod vikerkaare värvides ühevärvilistest bjassidest ja lillelistest puuvilla kangastest minu lemmik varustajalt, kust ostan kümnete meetrite kaupa lisa mustritesse, puuvillast flanelli ja froteed tekkide aluskangaks, fliisi ja vilti aplikatsioonideks jne. Sellel järgneb ringreis mööda lähima linna taaskasutuskeskusi, et leida üles kõik need lahedad kangad ja materjalid.

Nii ma siis istun selle tohutu kangakuhja keskel ja disainin oma järjekordset mudelit - pinalit mudilastele või mürsikutele, linast kosmeetikakotti naistele, mööblikangast kosmeetikakotti meestele, nöörkotte mudilastele, laulupeolistele või koolijütsidele. Minu tänased kandlekotid on samuti minu enda töö vili, aastate jooksul välja kujundatud mudel.
Võiksin ju teha ainult megasuuri ja efektseid lapitöid seinavaipadest kõikvõimalike mööblikatete ja kardinateni. Kuid kuskilt peab leiva ikkagi lauale saama ja vahepeal peab vaeva nägema ka pisemate toodetega, mida müüki panna. Lapitööd ei ole meil eriti populaarsed ja ainult nendega täna küll ära ei ela. Ning tuleb teha ka kiiremaid ja soodsamaid tekke nö riiulisse hetkel kui tellimusi napib.

Mis peamine - ma ei suuda teha suures koguses ühesuguseid asju. Kui kasutangi kümne või kahekümne pisema toote puhul sama lõiget, siis kangad, värvid, mustrid, aplikatsioonid on ikkagi erinevad.
Armastan kõiki oma töid ja vahest on tunne, et ei raatsigi neid ära müüa. See kõik on nii lahe!

Tänan kõiki, kes minu tooteid hindavad!
Tänan teid, kes te aitate mul põnevaid materjale hankida, sh tootmisettevõtted, kes minu külastustega juba harjunud on ning jätkuvalt hea meelega mind vastu võtavad ja mulle "parimad palad" kõrvale on pannud mitte prügikasti visanud :-)
Käesolevaga tunnistan, et töötan re-use ja zero-waste põhimõtetel. Hindan väga loodust säästvat elustiili ning kõike, mis on vähegi öko. :-)
Palju päikest teile kõigile!

Seekordne kursus, Forograafiks kasvamine, oli väga lahe. Teemade valik oli asjalik ning lektorid olid oma ala tõelised professionaalid: Aivar Pihelgas (fotograafia algtõed, varustus, photoshopist, kompositsiooon ja valgus jm), Sven Zacek (loodusfotograafiast), Madis Palm (video tegemisest), Kaupo Kikkas (stuudio- ja moefoto), Jaanus Ree (loominguline valgus välklambiga).
Nende pildid räägivad iseenda eest, klõpsige linkidel ja nautige!
Minu mõtted ja värsked pildid aga allpool...

Septembrist saati koolitusel käidud, kuulatud ja "teistmoodi" ehk teadlikult pilte tehtud. Ja nüüd ongi läbi. Mulle on alati meeldinud kõikvõimalikel kursustel ja seminaridel käia.
Seekord jäin taaskord väga rahule, võin kinnitada, et rohkem kui tavaliselt. Olen korra varemgi ühel fotograafia lühikursusel käinud ja kuulanud jutte avadest, säridest, isodest ja kõikidest nendest imelistest tehnilistest tiluliludest. No mitte midagi ei saanud aru. Lõin käega ja jätkasin pildistamist "rohelise" nupuga. :-)
Kui veel mõelda, et pilte olen teinud sellest saati, kui ennast mäletan. Minu esimene aparaat oli kandiline karp, kuhu tuli ülevalt alla sisse vaadata ja kõik, mis läbi aparaadi paistis, oli "pea peal". Mustvalged pildid. Isaga koos ilmutasime. Punane latern on mul siiani magamistoa riiulil, nostalgiaks.

Nime järgi oli tegemist algajate kursusega, kuid meie grupp oli seniste kogemuste osas väga kirev. Kuid kõigil oli huvitav.
Minu jaoks oli üllatus, et juba esimeses loengus sain kõigest aru. Kosmoseteadusena tundunud tehniline värk oli järsku nii lihtne, selge ja loogiline. Eks nüüd tuleb teadlikult palju harjutada ja üle korrata ja veelkord harjutada. Infot oli väga palju, kuid eks suur osa vajub unustusehõlma, kui aktiivselt ei praktiseeri. Selles mõttes võiks olla mingi huvigrupp, kes näiteks 1x kuus saab kokku, natuke teooriat ja temaatilised kodused ülesanded. Järgmisel korral vaadtakse üksteise töid ja analüüsitakse. Enesearendamise mõttes.

Mul tekkis sellega seoses küsimus, et mispärast näiteks õmblusmasinate kasutamisest kursusi ei korraldata? Sa ostad imekalli masina, täis elektroonikat ja "kastiga" lisataldasid ja tarvikuid. Lisaks programmilised põnevad lisavõimalused. Kuid juhend annab sulle napisõnaliselt teada, kus on sisse lülitamise nupp, tald, niidirulli koht jne. Ise siis näpid ja uurid, kuni masin vastu peab. Või kasutad just seda, mida oskad. Fatsebuuki grupist uurid lisa, mis tallad need kõik on ja kuidas neid kasutada. Kui ei kasuta, siis kuu aega hiljem enam ei mäleta. Võtame kasvõi overloki. Kuivõrd erinevaid võimalusi on ainuüksi niidi erinevaid pingeid kasutades võimalik saavutada - ääreõmblusest vale katteõmbluse ja kroogeteni välja. Kuidas tavainimene neid õpib või nendest võimalustest teada saab?

Jutt läks nüüd teemast kaugemale. Tulles tagasi fotokoolituse lõpetamise juurde...
Viimaseks loenguks pidime kaasa võtma kodutöö - fotod erineva avaga, kolmandiku reeglit kasutades ja seda eirates, stuudiofoto jt.
Hetkest, mil ma kontoritööst loomingulisele tööle asusin, ehk siis ametniku pliiatsi, xls tabeli ja eelarves järje ajamise nurka viskasin, on minu aju parem poolkera hakanud taandarenema. Paari aastaga on faktide ja normide inimesest saanud omas mullis mulistaja, silme ees ainult mustrid, värvid, visioonid uutest töödest ja nägemused järgmisena katsetatavatest materjalidest.

Vot nii siis - tahtsin öelda, et võtsin ka mälupulgal enda poolt tehtud kodused tööd/fotod, kaasa. Kuid mälupulk osutus tühjaks. Ma olin niiiii nördinud. Ma ju nägin vaeva ja tahtsin oma pilte ka suurel ekraanil näha ja teistele näidata... Ülimalt loll tunne. Enam ei oska faile mälupulgale tõsta. Ega ma ei mõelnudki täpselt välja, kuidas pulk tühjaks jäi. Enne tulekut veel kontrollisin, et paar päeva tagasi pulgale pandud failid olid pulgal olemas ja pistsin pulga siis kotti. Ju siis ei olnud kuigi pikslikindel pulk, et pildid vahepeal kuskile kotipõhja pudenesid.
Iseendale lohutuseks panen pildid siia üles. Väiksemaks formaaditult.

Tegime ka väikese fotonäituse - igaüks võttis kaasa oma lemmikfoto A4 formaadis prindituna. Vaatasime, arutasime, juhendaja andis omapoolse hinnangu. :-)
Soovin kõikidele meie toredatele juhendajatele edu ja põnevust teie töös ning tervitan kursusekaaslasi. Teiega oli lahe! :-)

Nagu varem mainisin, on mul töid, mis lihtsalt seisavad riiulis ja ootavad pildistamist. Sest kui pole pilte, siis pole ka töid, mida müüa.
Veel hiljuti püüdsin oma seebikarbiga imet teha. Nüüd on uus ja korralik aparaat ja käime miniaga koos fotograafia koolitusel. Kursus on põnev ja tõsiselt hea. Esimesed teemad olid tehnilised, millest ime-ime, sain kõigest väga hästi aru. Kõik need avad ja särid ja ISOd, mis seni tundusid nagu tõeline kosmoseteadus, jõudsid mulle järsku plaksakaga kohale. Lihtsalt nätaki - ja sain aru...
Teemad on väga head ja koolitajad veel paremad, pealegi tegijad nimed fotomaailmast.

Nüüd käime minia ja lastega koos looduses kätt ja silma harjutamas. Väga lahe!
Kuna stuudiofoto tunnis saime häid nippe valguse sättimisest ning esimesed kogemused inimestega töötamisest, otsustasime võtta ette ühise fotosessiooniga lastest.
Juhendaja jutust jäi meelde, et lastega töötades on kõige mõistlikum neile mingid vahendid kätte anda ning lasta lastel ise tegutseda.
Annika kutsus sõbrannad lastega kohale, kolis potid, pannid ja laua oma värskelt värvitud elutuppa, minu poolt olid kolmes suuruses põlled ning läks lahti.

Esimene hoog läks niisama tagaajamisele :-) Uus värvirull oli põnevam kui potid-pannid!

Emili, kõige suurem, oli 6 aastane. Nii tubli ja asjalik modell, et sellist annab otsida. Kui olime paari sõnaga selgitanud, miks me tühjas toas tühjade pottidega ja uue põllega pilti teha tahame, oli temal asi juba selge. Mängul oli hoobilt sisu ja tegevus - keedeti suppi, mätsiti tainast ja küpsetati piparkooke. Mathias (3a) esialgu vaid vaatas ja imestas ning mõtles, kas ta ikka tahab selles imelikus asjas osaleda. :-)
Värvirullist ei tahtnud ka loobuda :-)
Ning taignarullil tuli kõigepealt uurida, kuidas see on tehtud. :-)

Lisan siia mõned vahvamad pildid laste toimetamistest. Nii tublid ja vahvad!
Põlled on kõigil suurus nr 2 (4-6a). Emilile (6a) oleks suurus 3 sobivam olnud, kuid talle meeldis just see, mis pildilt näha.

Natali (5a) tuli veidi hiljem. Teised ladusid juba piparkooke pannile ja üsna pea ka suhu :-)

Väga tore üritus oli. Lõpetasime ürituse omavalmistatud küpsistega ja lapsed said mängida ja möllata ilma ahistavate objektiivideta. Põlled sai igaüks endale kingituseks kaasa.
PS! Kes soovib põllesid osta, siis andke teada. Varsti piparkoogi hooaeg käes.

Põllede müügi info on üleval E-poe lehel, lisan sinna pildid veel erinevatest värvidest. Nimelt on tüdrukute põlled nii valge kui ka kollase klapiga. Poiste põlled aga valge ja tumesinise klapiga.

Põllesid on pakkuda kolmes suuruses:
1) vanusele 2 - 4a. Põlle pikkus 40cm.
2) vanusele 4 - 6a. Põlle pikkus 50cm.
3) vanusele 6 - 8a. Põlle pikkus 60cm.
Novembris on plaanis õmmelda jõulupõllesid ka täiskasvanutele.

Nädal aega on möödas, mil Emma minu õmblustoast endale uue kodu sai.
Alustuseks lasin tal päeva-paar elu üle järgi mõelda. Ning kui oli näha, et ta kavatseb ennast viisakalt üleval pidada ja mulle kõhedust tekitava pilguga enam otsa ei põrnitsenud, õmblesin talle ka esimese kleidi.

Nii pisikesele nukule pole ma varem kleite õmmelnud, paras näpuväänamine oli. Aga huvitav ja loominguline töö sellegi poolest. Eriti kui teki õmblemine enne päeva lõppu ära väsitab.
Tema esimese kleidi õmblesin täna töös olnud lapiteki jääkidest. Kaunistuseks pitsid, kinniseks takjapael selja taga. Vöö on samuti takjapaelaga kinni.
Juustega nägin hullu vaeva. Vana kumm oli juuste sisse ära sulanud. Pesin oma šampooniga ja loputasin rohke balsamiga, et kamm läbi läheks. Mõned juuksed tuli hoopis välja lõigata koos nätsu taoliseks massiks muutunud kummi jääkidega. Nüüd on tal üle pea punutud pats.

Pean tunnistama, et nukuke tundub tõesti nüüd märksa kenam ja rõõmsam välja. Silmad on palju heledamad sinised. Esimestel päevadel tundusid nii mõnigi kord päris ronkmustad.

Emma kuulub nüüd minu õmblustoa õnne toovate meenete hulka. Kui see roll talle sobib, siis on ta igati teretulnud. Vahest tänutäheks mõni kleidike või kostüümike õmmelda oleks täitsa vahva.
Kui ta aga mingeid jamasid korraldama hakkab, siis tuleb tal kahjuks küll "jaotuspunkti" tagasi minna. :-)
Veel üks pilt tänase teki taustal.

Ostsin endale oma sünnipäevaks ühe väikese kingituse.
Olen ammu tundnud soovi osta taaskasutuse poest mõne vana nukukese, et see uuele elule aidata. Täna kohtasin kesklinna Humanas nukukest, kes mind kohe kõnetas. Ta ütles, et on väga vana nukuke ja oli kunagi oma perenaise lemmik. Kuid kummalisel ja arusaamatul moel jäi ta oma kodust ilma. Ning nüüd nukrutseb selles kaupluse keskel olevas vineerkastis kõrvuti katkiste mudelautode, pulstunud loomade, mõne Barbie ja peotäie üllatusmuna tegelastega.

Võtsin ta kätte ja vaatasin teda. Tal olid ilusad sinised silmad, tuhkblondid juuksed, pisikesed kahvatud käed ja jalad ning nukker pilk. Ta ütles, et tema nimi on Emma. Emmal oli kena helesinine kleit, pikad valged pitsikestega linased püksid ning lillekesed ja tutipael patsides. Maksin tema eest 1,50€ ja võtsin ta endaga kaasa.

Panin ta autos enda kõrvale istmele ning kohe oli tunne, et minu kõrval on keegi. Mitte lihtsalt nukk vaid KEEGI on mu kõrval. Väga kõhe tunne oli. Tegin nukule pai ja püüdsin sellest tundest üle olla. Ka hiljem kodus tundsin, et sellel nukul on väga tugev energia. Kogu aeg oli tunne, et minu kõrval on elusolend. Väga kummaline... Õhtul panin ta magamistoas tumba peale ja esialgu ei suutnud uinuda. Ei saanud kuidagi üle tundest, et see nukk ei ole MIS vaid KES. Võtsin ta uuesti kätte ja püüdsin positiivsete mõtetega asjast üle saada. Järgmisel päeval tundus kõik rahulikum. Nukk nagu nukk ikka. Mõnel hetkel tundsin, et nukk on endiselt elus, kuid märksa rahulikum ja positiivsem. Ehk mul on lihtsalt liiga elav fantaasia või tekkis minus mingi eelarvamus nii erilist nukku kaltsukast leides. Et tal peab ju midagi viga olema, et nii kena ja täiesti terve nukuke niimoodi minema visatakse...
Teen ta korda, õmblen talle mõned kenad uued kleidikesed. Pesen ja sätin ta juuksed kenasti soengusse. Eks siis paistab, mis edasi saab.

Mida Sina arvad vanadest mänguasjadest ja nende energiast?
Taaskasutuse kangaid kasutades, eriti mälestustekke õmmeldes, neutraliseerin ma materjale - kõigepealt pesen kõik riided/kangad ise üle, kuivatan neid päikesepaistelise ilmaga õues. Õmblemist alustades panen valged küünlad põlema, kuni tunnen, et võõrad mõjud kaovad. Lahkunu riideid kasutan ainult konkreetsele tellijale õmblemiseks.
Kuidas aga peaks vanade esemetega käituma? Kas mänguasjadel võib olla küljes negatiivne energia? Nii negatiivne, et seda tunneb tavaline inimene. Kui jah, siis kuidas seda saaks neutraliseerida?

Vastuseid/kommentaare nendele küsimustele siia ei laekunud, kuid imeline FB leht oli sel teemal väga aktiivne (Ennustajate, märkide nägijat jmt grupis). Seisukohad olid üsnagi vastandlikud ning toon siia välja mõned huvitavamad:
* kõhe; mina likvideeriks sellise tegelase; Silmad tekitavad kõhedust; ...see nukk ei ole üldse ilus, silmi pole ollagi...; Nukk tekitab kõhedust...mina viskaks minema oma elamisest;
* Silmad tekitavad hetkel küll kõhedust. Usun , et nukule teine kleit ning natuke hellust jagada , siis võib asja saada.
* ikka energia talletub, paistab küll kurvake ... mina, märkide nägija, näen lausa risti.... Eelmise omaniku energia, nüüd tee enda omaks. Saab asja küll! See nukk ju äratas kaltsukuhilas Su tähelepanu ja Sul töötas mõte ta korda teha- seega tahtis nukk tulla Sinuga.
* Ma väiksest saati alati teadnud et nendel on hing sees;
* Maitse asi muidugi, aga mulle meeldib ja isegi silmad meeldivad- minule kõhedust ei teki!
* See nukk on olnud kellelegi tehtud väga halbade tunnete tekitamiseks. Sulle pole seda vaja, vii see minema oma kodust! Ta toob kaasa vaid halbu kogemusi, on sõnatud nukk.
* Kuula oma sisetunnet. See ei valeta.
* Pole sel nukul häda midagi. Asi on silmade värvis mis inimestel kõhedust tekitab.
* Mul on vanaemal vana nukk, silmad asemel on tühjad augud.. noh vast 40 a või vanem, oi lapsena pelgasin seda nukku, aga ta ei tee midagi.
* Mul on üks näpunukk,mis näeb välja täitsa voodoo nukk, aga tegelt mu elukaaslase tehtud ala 4 klassi töpa tunnis. Passib nüüd vahti lillepotis magamistoas. Tüli temaga ei noriks :-P
* See on väga armas nukuke. Väga ilusad, pehmed, armsad näojooned. Lihtsalt kui sellel nukul on hing, siis antud hetkel oli see hingeke nördinud ja hirmunud, et sellises kohas üldse oli. Aga nüüd hakkab ka tema rahu saama, sest näeb, et on saabunud koju. Ja ta on sinuga veel kaua, kaua.
* Tegelikult oli küsimus vana mänguasja energias. Mailisele nukk sobib. Kellele ei sobi, see inimene ei osta.
Mailis teeb nuku enda omaks. Niisamuti ei sobi meile paljudele üleüldse taaskasutuse asjad. Mulle näiteks sobivad, teen asja enda omaks.
* Mul oli ka üks vanaaegne nukk, mille kinkis minu lapsele tema vanavanaema, tal silmad liikusid ja muidu nägi välja nagu imik, kes juba piisavalt vana et istuda. Sellest nukust lõppuks vabanesin,sest koguaeg oli tunne, et ta jälgib mind... Andsin nuku ära. Siis oli palju parem tunne.
* Ma muidu eriti ei kannata nukke, eriti neid stagna omi, alati keerasin lapsena nende pead ööseks teisele poole :D Samas ostsin omale Veneetsia karnevalilt ühe portselannuku ja see on küll selline tujutõstja.
* Kui sa asja teed enda omaks, siis tuleb sinna peale sinu informatsioon, oleneb, mida sa salvestada tahad. Oleneb palju sa sellega tegeled. Fotol oli veel suht toores asi, hüljatud asi. Muideks, asju saab teha selliseks, et kõik nõrgemad jooksevad minema, kui seda näevad. See pole negatiivne, vaid selle asja häälestus on selline. Kaitsemaagias palju kasutuses. Aga selline maagia mõjutab just neid inimesi, kes tahavad uskuda ja kes lubavad end mõjutada. Loomulikult saab informatsiooniga manipuleerida, see eeldab, et tegija teab mis ta teeb. ... Inimene kes on hingestatud loodusega kooskõlas, tunnetab seda, oskab seda ka kasutada. Aga kui ühte asja natuke hellitada ja sättida, saab sellest kahtlemata nunnumeeter :)) Näiteks kui keegi külla tuleb, siis enamus inimesed alateadlikult hakkavad seda himustama ja tahtma, isegi kui ta ennem ütles, et fuhh viska ära :))) Asi on täidetud energiaga siis. Energia ja informatsioon on erinevad mõisted. See on nagu omamoodi väestamine.

Täna on see päev, kus pidin esitama esimese aruande oma ettevõtte käivitamise, tegevuse ja toetuse kasutamise kohta.
Kui pakk dokumente oli teele saadetud, istusin korra maha ja vaatasin ajas tagasi. Emotsioon oli nii tugev, et otsustasin võtta fotika, teha mõned pildid oma töötoast ning otsida vanadest välja mõned pildid võrdluseks, kuidas oli ennem ja kuhu olen jõudnud nüüd.
Päris huvitav oli vaadata 3 aasta taguseid pilte, kus kogu töö käis elutoa põrandal. Seejärel sain juba väikese oma nurgakese ja lauakese õmblustarvikutele ja -masinale maja kõige väiksemas kambris.
Täna on minu päralt juba enam kui pool teisest korrusest. Eraldi on kanga- ja tarvikute ladu, õmblusnurk lapitöödele, õmblusnurk koti- ja nahaõmblusteks, lõikuslaud tarvikute riiuliga, puhkenurk ja isegi fotosein. See on töötoa kõige suurem sein rohkete konksudega, kuhu saan riputada oma töid tootefotode tegemiseks.
Lisan siia mõned pildid stiilis "enne ja nüüd".

2013
Elutuba mängu- ja puhkenurgaga eelmisel aastal.

Puhkenurga ja televiisori asemel on nüüd kottide- ja nahatööde lõikamise-õmblemise koht ning ühtlasi tootefotode pildistamise paigake. Põrandal on piisavalt ruumi, et rullida lahti 2 m laiad kangarullid. Samas on hea laduda ja sorteerida ka suurte lapitööde materjale ning sobitada mustreid. Esialgu oli mõte muretseda suur töölaud (2,5m x 2,5m), kuid loobusin. Põrand tundus mugavam, käepärasem ja vähemasti 500€ soodsam ning olemas olevat seina pole vaja eest ära lammutada.

Tagatoas akna alune töönurk näeb nüüd välja selline. Võrdluseks võite vaadata 2011 aasta pilti - ruum ja koht on samad. Nüüd on korralik suur laud tekkide ja teiste tekstillitööde õmblemiseks, mõnus tool, korralik masin. Ning mis põhiline - materjalide ja tarvikute ladustamiseks metallist riiulid, läbipaistvad karbid ja kastid. Läbipaistvas karbis/kastis on mõnus hoida ja kerge taas üles leida niite, nööpe, klambreid, kumme, pitse, paelu, kangaid jne jne.

Ise olen väga rahul. Seinad on hetkel veel üsnagi lagedad ja külaliste jaoks pole mõnusat olemise kohta. Edaspidi on plaanis panna rohkem oma töid seintele ning õmmelda põrandale mõned kott-toolid.

Tänan, kui rõõmustasite minuga kaasa ja hoiate mulle edaspidigi pöialt!
:-)

Lisan siia veel, et mul on ääretult hea meel igast teie kommentaarist! Need kõik on nii positiivsed ja innustavad! Ning eks need ruumid ongi ühe osa minu unistuse täitumisest!

Avaldan väikese saladuse - räägin sellest, mis töö mul praegu käsil on ja kuidas lugu alguse sai.
Nimelt lugu selline, et kui ma 2 aastat tagasi töötuks jäin ja otsustasin palgatööd enam mitte kunagi enam teha vaid iseendale tööandjaks hakata, soovitas kohalik muusikakool minul kui õmblustööga tegelejal hakata pillikotte õmblema.
Kanneldele, trummidele jne. Proovi mõttes laenasin mõneks ajaks nahamasina ja õmblesin paar termantiinist klaverikatet. Täitsa korralikud tulid välja - kinnitused krõpsude ja klambritega et sõnakuulmatud lapsed koridoris pilliga ei vallatleks, korralikud kandid, õmbluse alla tugevduspaelad jne. Lausa imestasin, et ilma esimese hooga nii hästi õnnestus. Ning mulle sellise paksu ja tugeva materjali õmblemine täitsa meeldis, täiesti omamoodi kogemus.
Seejärel sain tellimuse väikekandle kottidele...
Võtsin õmblustöö hooga ette. Õmblesin kottide pealistükid erinevast taaskasutust materjalidest - teksast, muusikakooli vanast vormikampsunist, velvetist, lisasin helkurid, litrid, rosetid jne. Kuid siis pidin kahjuks laenuks saadud nahamasina tagastama ning kottide õmblemine jäi ootama "paremaid aegu".

Samal ajal oli mul käsil äriplaani kirjutamine ning alustava ettevõtte toetuse taotlemine. Esialgu plaanisin muretseda teppimismasina. See on 3 m laia raamistikuga masin, kuhu kinnitatakse korraga suure teki kõik kihid (alusriie, vatiin, lapitehnikas õmmeldud pealisriie) ning tepitakse kogu pind tihedalt ja mustriliselt läbi. Eestis on minu andmetel hetkel selliseid masinaid kaks. Tööstuslikest masinatest ma muidugi ei räägi, ikka väiketootmise omadest.
No vot siis hakkasin kahtlema, kas see on ikka kõige parem valik. Mitu kuud kaalumist ja uurimist ning otsustasin oma ettevõtluse suunitluse osas ringi - nahamasin annab tegevuseks märksa laiemaid võimalusi. Ühtlasi oleks see uueks väljakutseks ja uus on minu jaoks alati põnev.

Kui oman majandusalast haridust, osalesin veel paarikuulisel ettevõtluse intensiivkursusel ning koostasin enda meelest jube vinge äriplaani. Esitasin äriplaani ja vastava taotluse jaanuaris 2013. Vastuse tähtaeg, mis oli 1,5 kuud venis lõpuks kolmele kuule. Ootamist ja muretsemist oli palju. Lõpuks siis saabus vastus - eitav. Oma pettumust ja pahameelt ma siin kirjeldama ei hakka. Vaidlustasin otsuse, ootasin tagasisidet lubatud 10 päeva asemel 40 päeva. Ikka eitav vastus.
Mis mul muud üle jäi - võtsin oma äriplaani uuesti ette ja kirjutasin veel 2x pikemaks. Ju siis komisjon ikka ei saanud aru kui tark ja tubli ma olen :-))) Aga seekord ma suutsin neid veenda ning juba poolteist kuud hiljem, seekord siis detsembris 2013 sain positiivse vastuse.

Nüüd võisin registreerida ettevõtte, tellida nahamasina ja mõned väikevahendid, mis taotluses kirjas. Nahamasina tellimisega läks eriti hästi. Senimaani orienteerusin kasutatud tööstusmasinatele, mille müüki saabumine oli õnne ja juhuse asi. Rääkimata hinnast, mida oli raske prognoosida. Lisaks nõudsid need masinad mitte ainult tööstusvoolu vaid ka kompressorit. Ja oh õnne - kui toetus käes, tulid müüki küll veidi nõrgema võimsusega, kuid ilma suruõhuta masinast, mis uuena maksid sama palju kui planeerisin kasutatud masina jaoks. Kuna ma mööblit remontima ega autotoole õmblema ei hakka, sobis see pakkumine mulle nagu rusikas silmaauku. :-)

Jõuludeks oli masina tellimus saadetud ning nüüd on see "imeloom" kohale jõudnud, kokku monteeritud, õlid sisse valatud ja prooviõmblused tehtud. Ma olen nii happy!!! Töö tempo on esialgu aeglane, kuid 15 koti tellimust ootab ja nende õmblemine saab olema huvitav ja vahva! Eks natuke keeruline ka, sest kogu sellise toote valmistamise tehnoloogia pean ise välja mõtlema, leidma head ja toimivad lahendused, efektsed tulemused. Põnev!