Panin Mustale kokku 8 muna alla (5.aug). Ämm küll õpetas, et korja mitme päeva munad kokku ja pane siis korraga alla. Kuid ma olin ikka ise tark. Sain Araucanadelt soovitud arvu mune nelja päeva jooksul kätte ja paningi nelja päeva jooksul 3+0+3+2 muna alla (0 päeval pandi munad kogemata pannile).
Juhtus aga nii, et esimene tibu koorus mitte 21. vaid juba 19 päeval. Must esimesed kaks päeva, kuniks tibu pesas püsis, istus edasi. Kuid kolmandal päeval, kui tibu ringi toimetama hakkas, tegi kanaema õhtul endale heintesse uue pesa ning teised munad olid hommikuks jahtunud. Üks tibu veel koorus (panin hommikul teise kana alla), kuid ülejäänud enam kahjuks mitte.
Kokkuvõtteks - 8 munast üks läks kohe alguses pesas katki, kaks olid mädamunad, kahest koorusid tibud ning kolm olid surnud tibud. Teinekord usun targemate juttu.
Tibud on aga tublid ja tragid ning väga kenad. Ühest tuleb jälle must, teisest aga pruun linnuke. Kukk on meil braama, väga kena isend - piltidelt on näha. Araucanasid on kolme värvi (eespool on pilt). Ma muidugi ei tea, kelle munadest lõpuks tibud koorusid. Pruun on üsna tõenäoliselt pruuni araucana mixi tibu. Aga kelle oma must on, seda küll ei tea.

Kui Pruun juunis munele hakkas, oli tema munemise paus koos haudeajaga olnud 100 päeva. Augustis hakkas ta aga jälle pesal istuma ega munenud. Mõtlesin siis, et ok, pool suve veel ees, panen tema ka munadega proovile.

Kuid Pruun (alumisel pildil) ei võtnud ei uut pesa ega ka mune omaks ning läks õrrele magama. Viisin ta teiste hulka tagasi, kus ta ennast mõnusalt tühja pesa peale hauduma sättis. Väike lavenel araucana otsustas talle haudumisel seltsi pakkuda. Või on ehk haudumine nakkav.

Munadega pesale tõin aga Musta (pilt üleval), kellel oli juba 2 kuud haudeaega seljataga (vt eelmine teema). Too sättis ennast kohe pesale, kohendas munad ilusti alla ega lahkunud sealt mitu päeva, edaspidi aga kord päevas hetkeks sööma-jooma. Jään põnevusega uusi tibusid ootama.
Paremal pildil aga Pruun, kes haudemune omaks ei võtnud, kuid tühja pesa haudub hea meelega. Väike araucana puges talle ka kaissu. Haudujad lasevad kusjuures hea meelega teisi samasse pesasse munele.

Viisin Halli tema tibuga karja tagasi, kukega koos  turvalisem. Naabrikass ka nii kahtlane teispool võrku.
Tundub, et tibu karja toomine oli hea mõte. Uusi kanu kari nii kenasti küll vastu ei ole võtnud. Saavad ikka tükk aega teistelt klobida. Kanaema profülaktika mõttes tuustis teised kanad kõigepealt tibu poole vaatamise eest läbi ning oligi rahu majas.
Tänaseks mul Halli ega tema imekena musta tibu enam ei ole, müüsin ühe hauduja vähemaks ja juhtus nii, et tibu läks samuti kaasa.