Meie tänavustest tibudest on saanud igavesti vahva suur ja kirju tiivuliste kari. Väike peremees on ka nüüd omal jalal kõndija ning armastab kanade seas ringi joosta. Ühel hetkel avastas ta, et võrkaeda saab ka ise sisse minna ja loomulikult ei pannud ta aeda enda järel kinni. Järgmisel hetkel oli terve kari mööda hoovi laiali. Vanaisa nägi ja vangutas pead - oi, oi Mathias! Sa pead nüüd kanad aeda tagasi ka saama!

Poiss võttis järgmisel hetkel lähima kana sülle ja tassis aeda tagasi. Kana vaatas ainult uudishimulikult üle õla, et mis toimub? ja oli ülimalt rahulik. Poiss ise vaid 2 aastane, aga tassis sel moel linnud aeda tagasi, lindude jalad peaaegu maani. Eks kanad jooksid vahepeal uuesti aiast välja, aga poiss oli väga ametis. Vaatepilt oli vaimustav ja üsnagi uskumatu.

Kahjuks me seda pildile ei saanud, kuidas kana üsles oli. Nad teda edaspidi enam nii ligi ei lasknud. Poiss aga tegi nüüd järjepanu meelega kanade aia värava lahti ja kutsus linnud välja. Ise jooksis neil järgi ja kilkas: kana tule oppadi, kana tule oppadi!

Veel meeldib talle kanadele teri visata. Kanad on kõik kaelapidi võrgu vahel ja ootavad oma terakest. Vahest saavad peoga muru sisse, vahest ükshaaval võrgu äärest. Mõnikord aga lausa peo pealt. Kutsu, vana ja väsinud sõbrake valvab kiivalt kõrval, et saada ka veidike tähelepanu kogu selle suleliste karja kõrvalt.

Linnukari on mul tänavu eriti kirju. Esimest korda tõin endale lisaks oma tibudele ka kanatibusid haudejaamast. Siis pole sügisel vaja nii palju kukkesid pakule panna. Kahju neist ikkagi. Ning kuna rebane aga ühe pesakonna tibusid koos kanaemaga minema viis, jäi mul oma linde ainult 4 ning nendest 3 juhtusid olema kuked.

Nüüd on mul noorlindude hulgas ainult 3 oma kanakest. Üks neist lavendel sulestikuga ja kõrge soenguga preili, kes hakkab rohelisi mune munema. Ning 2 black-copper sulestikuga ristandit, päritolus ka brahmade verd. Nendele lisaks on paar BC maransit ning ülejäänud kõik haudejaama linnud - valged ja pruunid Lohmannid, valged ISA sussexid ja mustad valgete säbrudega Moravia Barredid.

Linnud on seekord ääretult rahumeelsed. Ei mingit kisa ega kiusamist tibust saati. Kuigi karja tibude vanusevahe oli ligi 2 nädalat.

Noorlinnud on nüüd 4 kuused ja juba 20 nädalal hakkasid pudenema esimesed pruunid munakesed. Munad on pisikesed nagu kastanid, 34 - 37g.
Kõigepealt hakkasid munema sussexid ja moraviad. Seejärel pruunid lohmannid ning nädala pärast pudenes ka esimene valge muna, st lohmann white oma.

Lisan mõned pildid lindudest ja väikemehest kes võidurõõmsalt kaamerasse naerab: "ma tegin kana aia lahti!"

Laupäeval külastasime oma lapihullude grupiga Leisi Lapikoda Saaremaal.
Lapimaailm on grupp eesti lapitöö tegijaid, kes kohtusid paar aastat tagasi Tallinna Rahvaülikoolis, lapitehnika kursustel (juhendaja Marja Matiisen). Oleme peale kursuste lõppu regulaarselt koos käinud, et vahetada mõtteid, jagada kogemusi ja õppida juurde midagi uut.
Sõit oli elamus omaette. Ühel pool laeva paistis päike, teisel pool aga kohtusid mustad varjud säravvalgete pilvedega. Taamal sadas nagu must kardin piki silmapiiri. Vikerkaar tegi üle taeva kaare, murdus horisondil ja tuli sirgelt mööda laeineid otse vastu laeva külge. Vaatasin seda ninapidi reelingus ja ei taibanud suures hämmingus isegi pilti teha. :-)

Kohale jõudsime kuivalt, kottides lõhnamas Muhu käsitöö leivad, soojad, mõtelge!
Meid võttis vastu Leisi Lapikoja perenaine, Maire Forsel, laual  vaagnatäite kaupa omaküpsetatud pirukate ja saiakestega.

Alustuseks tutvustas ta meile lapitehnika arvutiprogrammi Electric Quilt 7. Plaanin peagi endalegi sellise programmi soetada, see teema kulus marjaks ära.

Järgnes kokkusaamise põhiteema - sealse teppimise raamiga tutvumine ja proovitööd.
Nimelt on meie teada kogu meie väikese kodumaa peale vaid kolm säärast raami/masinat. Lisaks Leisi Lapikojas olevale raamile, mis on Janome masinate jaoks valmistatud ja nimetusega Happy Jack, veel kaks Husqvarna samalaadset toodet.

Raam on u 3m pikk rullikutega kaadervärk, mille peale keritakse ja kinnitatakse pingesse teki kihid (vooder, vatiin või villaheie, mustrikangas) ning tepitakse kogu pind läbi. Raami peal, rullikutel on õmblusmasin. Teppimise õmblust juhitakse sangadest, mis asuvad mõlemal pool raami.

On olemas ka komplektsed raamid koos masinaga, ka digitaalselt programmeeritavad, kuid meie oleme neid näinud ainult pildilt või Youtubes. Kellel suurem huvi, tippige googles või youtubes "quilting machine". USA lapitöö tegijad tepivad kõik oma suuremad tööd selliste masinate abil läbi. Meil on siiski kasutusel pigem tavamasinaga teppimise võimaluste kasutamine - tekk tepitakse läbi ruudustikuna või ka täiendavalt nn vabakäe tepingutega. Vabakäe tepingu tegemiseks tuleb lapitööd liigutada oma kahe kuldse käe abil masinanõela all ringi, kuni sinna saavad peale kujundid, teppimise muster.

Niisiss, Perenaine Maire tutvustas meile masinatöö peale kinnitada ning me saime kõik oma proovitöö. Raamile sai punane Kangas ning masinale valged niidi, et proovitöö hästi nähtav oleks. Kokku osales meid seekord pool grupist, so 13 tädi. Mõned uudishimulikumad mehed olid ka kaasa võetud. Minagi tirisin enda oma ligi, et ta teaks, mismoodi näeb välja minu järgmine atribuut, mis peab tuppa ära mahtuma. :-)

Päeva lõpus tutvustas Ilme meile veel ühte rahvusvahelist lapiprojekti, milles ta osaleb. Projekti nimeks on Dear Jane ning näitas meile lapi plokke, mis ta selle projekti raames on juba valmis teinud. Kokku peaks saama lõpuks 225 erinevat plokki ning nendest üks suur lapitekk. Projekt on alguse saanud samalaadest tekist, mille õmbles aastal 1863 Jane A.

Ilme oli meile kõigile õmmelnud seekordse kokkusaamise puhul väikesed pitside ja pärlitega pinalid. Nii kenad ja armsad!
Päev oli väga tore ja sisukas ning inimesed kõik ääretult lahedad!
Suured tänud veelkord Kadrile kokkusaamise korraldamise, Mairele toreda vastuvõtu ja Ilmele vahvate kingituste eest. Samuti kõikidele osalejatele, et te nii vahvad ja mõnusad olete! Meie ühispilt on Kadri tehtud.

Lisan siia veel mõned pildid, kus me igaüks oma proovilappi teppida punnitame. Küll ühel pool raami vabakäe tepinguga, küll teisel pool raami lille sablooni järgi, mis Maire meile valmis pani.
Samast üritusest kirjutab oma blogis ka Krista alias Õmblusmamsel.

Valmis suurem kogus laste põllesid, minu jaoks suur kogus. :-)
Kui kevadised tellijad oma kauba kätte saavad, jääb üle veel mõne lasteaia jagu. Loomulikult müün ka üksiti.
Piltide tegemine veidi ebaõnnestus ja ma hetkel neid poodi üles panna ei saa. Kes siit juhtub nägema ja soovima, võtke ühendust.
Põlled on kvaliteetsest puuvillasest kangast. Tüdrukute põllesid dekoreerivad valge pits ja kuldse nööbiga rosett. Poiste põlledel on ees kikilips. Need on põlled, mida lapsed kannavad uhkusega. Seniste klientide poolt olen saanud siiraid tänusõnu - nüüd pole enam muret, et poisid ei tahaks korrapidajad olla. Laua katmise soovijatest on lausa järjekord.
Põlledest saab eelmise mudeli näitel pikemalt lugeda minu e-poes LIISULA.
Samal ajal täidan veel jätkuvalt teisi kevadisi tellimusi Palun veelkord vabandust ja kannatust!

Väike paus tellimustöödele ja võtsin ette kapinurgas nukrutsenud katkise sadulateki. Tütar tõi kunagi, et ehk saan sellega midagi ette võtta. Tekk ise oli veel täitsa ok, ainult kandid narmendasid ja mõne koha pealt oli kangas ka veidi viledaks kulunud. Harutasin vanad kandid teki küljest ära ja tootja logo kukkus ise prahi sekka maha.
Mul tekkis vallatu mõte teha hallist tekist midagi rõõmsamat, et katta üksikud kulunud kohad.

Lilled teppisin teki peale oma lapimasinaga ja enne viimase lille peale teppimist ütles masin üles. Ära vildistunud tihke polster oli tema jaoks liig mis liig. Puhastasin ja õlitasin ja vahetasin nõelu ja niite, aga masin jäi endale kindlaks. Nii paksu materjali tema enam ei õmble ja kõik. Lihtsalt ei ühendanud pisteid ära.
Viimase lille teppisingi lõpuks käsitsi peale. Kant on kahekordne õhem present ja selle õmblesin peale nahamasina ja spets tugeva niidiga.
Loodan et tüdrukule ja muidugi ka hobusele meeldib.