Suvel tegin kaks katet ilmastikukindlast materjalist.
Üks oli poja megasuurele päikesesirmile uus kate ning teine ema aiakiigele uus kate.
Kiige ja sirmi materjalid ostsime ühel ajal.

Päikesesirmi jaoks oli materjali vaja lausa 20m ning et saaks veidigi mõistlikuma hinnaga materjali, kui 350€, otsustasime tootmisjääkide müügist pakutava soodsama materjali kasuks. Müüja kinnitusel oli tegemist ilmastikukindla (outdoor) materjaliga.
Hindadest rääkides - tuttaval Rootsis läksid just samas mõõdus kaks sirmi katki ning talle tehti hinnapakkumine sellistele sirmidele uue katte õmblemise kohta - 500€/tk.

Kiige katte jaoks ostsime kanga spets poest, eritellimusel. Väidetavalt väga kvaliteetne materjal, mida kasutatakse näiteks kaatrite/jahtide katete õmblemiseks.

Poisil oli suvemajas megasuur päikesesirm, kuid juba aastaid vana ning selle kangas üsnagi räsitud. Andsin lubaduse talle uus õmmelda.

Sirmi mõõt oli 4x4m ning L 150(160)cm kangast kuluks selle üheainsa sirmi jaoks 19-20m. Meetri hinnad algasid 13€/m.
Tassisin vanad sirmi ribad endale koju ja püüdsin neid kuidagi sirmi detailideks tagasi kokku lapata, et saaks õiged mõõdud ja joonised.

All skeemil on ülemine pilt sellest, kuidas detailid kangale paigutada. Paremal on katte joonis.
Detailideks kangale paigutamise järjekorras on:
* 4 sirmi põhidetaili, ilma ülemise nurgata ehk suured sektorid. Ülemised nurgad ehk väikesed sektorid tuli õmmelda eraldi juurde, suurte tükkide õmbluse vahele u 10cm ulatuses ning keskelt lahtised. Avause keskelt tegin ühe kinnituse. Et tuul sirmi alt välja pääseks.
* Järgmised on katuse volangid, mis jäävad rippuma.
* Jääkidest saab lõigata tugevdused nii nurkadesse kui ka kõigi teiste takjapaelte, paelte jm kinnituste alla.

Mässamist oli hullumoodi, sest tuba on kordi väiksem kui ükskõik milline detail. Sirmi suurus (4x4m) tähendas seda, et juba skeemi joonistamine oli paras tsirkus. Järgmine pilt sellest, kuidas ma vana katte ribade kuhjast selgust püüdsin saada ja mingil moel ribasid kokku sobitades õigeid mõõte kätte saada.

Üks pilt ka sellest, kuidas ma kahe toa vahele sirmi volangi püüdsin ära mahutada, et seda mõõtu lõigata.

Umbes nädal läks selleks, et materjalid kokku otsida, mõõdud ja joonised saada ning lõpuks sirm valmis ka õmmelda, sellisel põlve otsas tegemise meetodil.
Ja pilti ei saanudki valmis tööst. Poiss lubas saata pildi, kui sirmi raami külge üles paneb.

Möödus aga umbes 1 kuu ning pilt, mis sirmist sain, nägi välja selline:

Masendav.
Materjal, mis müüja väitel oli ilmastikukindel materjal, oli mingi tavaline plastik või ma ei tea mis. Eelmine kate, mis suvemaja ostmisel seal kuuris vedeles ja polnud sugugi uus, pidas vastu veel 2 aastat. See siin aga vaevu ühe kuu, kuniks kärises ribadeks. Ka tugevduste, st neljakihilise kanga koha peal nagu ajalehe paber.
Ma võtan müüjaga ühendust, et tema arvamust küsida. 20m kangast pole minu jaoks sugugi igapäevane ost ega kindlasti mitte pisiasi.

Aiakiige jaoks tegi ema, elukutselt arhitekt, vinge joonise. No ma esimese hooga põrnitsesin seda nagu vasikas uut aia auku. Lootsin ikka saada vana katet ja selle järgi vaadata, et mis või kus või kuidas. Aga kui ma pika mõtlemisega millimeetrid sentimeetriteks ümber mõtlesin ja paari pisiasja kolm korda üle küsisin, siis sain joonise abil asja isegi tehtud ja õigesti pealekauba.

Kiige katusele lisaks õmblesin ka istmele katte peale, et iga vihmapiisa puhul ei peaks patju tuppa tassima. Igati asjalik muidugi. Palja kintsuga seal peal istuda pole kindlasti kõige mugavam, kuid muidu ju väga praktiline.

Rohkem pilte kattest ja mõningatest detailidest on minu portfolios lehel "Õmblustööde varia".

Suurtele ja mahukatele õmblustöödele on vaheldust vaja.
Võtsin seekord õmblusjääkide karbid ette ning otsustasin nendest midagi valmis teha. Ei mingit kavandit ega arvutamist ega planeerimist. Lihtsam pisike mõnus õmblemine.

Nimelt kui mul jäävad mingid jäägid, siis ei topi ma neid kuskile kotti hunnikusse ja kortsu. Ma lõikan need enda jaoks kõige enam kasutatavates mõõtudes ribadeks või ruutudeks, oleneb kui suured on jäägid. Seejärel lappan need vastavatesse karpidesse.
Näiteks teen palkmaja tehnikas mustreid põhiliselt 5cm laiustest ribadest, laste tekkide pisemaid mustreid 4cm ning veel peenemaid mustreid lausa 3cm ribadest. Ka ruutudel on mul teatud lemmik suurused.

Täna otsustasin teha uuele nukule seeliku. Kiirtehnikas.
Kõigepealt valisin välja omavahel sobivates toonides ribad, laiusega 4cm. Õmblesin nad viie kaupa kaheks tükiks. Ühel pildil on 6 riba, see juhtus kogemata :-)
Ribade sobitamisel tuleks jälgida, et risti suuna ei oleks sümmeetriat. Näiteks ei tohiks olla samast kangast ülemine ja alumine riba.
Järgnevalt lõikasin need trapetsi kujulisteks ribadeks. Kitsam ots on 3cm, laiem 5cm.

Kui need ribad nüüd paigutada nii, et kitsam pool jääb üles (värvli poole) ja laiem allapoole, siis hakkabki seelik kuju võtma. Teise tüki lõikasin samamoodi ning paigutasin kahe nende detailid vaheldumisi.
Ribade kokku õmblemisel voltisin õmblusvarud iga õmbluse puhul teine teisele poole ja triikisin üle. Seejärel küljed kokku.

Ülemise ääre pöörasin 0,5cm võrra sissepoole ja õmblesin sinna väikese vahega 2 kummi. Kumme õmblen ma kanga külge sammulise sik-sakiga, kummi samal ajal pingul hoides. Alla äärde lisasin volangi.
Kangas on küll õhuke puuvillane, kuid nii pisike seelik jäi kahjuks ikkagi suhteliselt jäigaks. Samal põhimõttel oma pisikesele tüdrukule seelikut õmmeldes jääb see kindlasti pehmem ja kenasti langev.

Kui nukule valge pluusi ka valmis teen, siis panen pildi nukust koos uute riietega.

Õmblusmasina pedaal ütles üles.
Järjekordne vedru murdus eile juba enne tööpäeva lõppu ära ning kaleidoskoobi mustrilise teki tepingud ja kogu peaaegu valmis tekk tuli sinnapaika jätta.

Kui ikka õmmelda ei saa, siis ei jäägi muud üle kui kangaid tükeldada. :-)
Pikka juttu ei räägi, kõiki detaile ka ei näita - pildilt jäid välja 240 ruutu, et mitte reeta, mis mul plaanis. Pildil on 560m ribasid, laiusega 4cm. Osad ka 8cm laiused.
Kui töö edenema hakkab, siis ka rohkem pilte.

Nädal aega on möödas, mil Emma minu õmblustoast endale uue kodu sai.
Alustuseks lasin tal päeva-paar elu üle järgi mõelda. Ning kui oli näha, et ta kavatseb ennast viisakalt üleval pidada ja mulle kõhedust tekitava pilguga enam otsa ei põrnitsenud, õmblesin talle ka esimese kleidi.

Nii pisikesele nukule pole ma varem kleite õmmelnud, paras näpuväänamine oli. Aga huvitav ja loominguline töö sellegi poolest. Eriti kui teki õmblemine enne päeva lõppu ära väsitab.
Tema esimese kleidi õmblesin täna töös olnud lapiteki jääkidest. Kaunistuseks pitsid, kinniseks takjapael selja taga. Vöö on samuti takjapaelaga kinni.
Juustega nägin hullu vaeva. Vana kumm oli juuste sisse ära sulanud. Pesin oma šampooniga ja loputasin rohke balsamiga, et kamm läbi läheks. Mõned juuksed tuli hoopis välja lõigata koos nätsu taoliseks massiks muutunud kummi jääkidega. Nüüd on tal üle pea punutud pats.

Pean tunnistama, et nukuke tundub tõesti nüüd märksa kenam ja rõõmsam välja. Silmad on palju heledamad sinised. Esimestel päevadel tundusid nii mõnigi kord päris ronkmustad.

Emma kuulub nüüd minu õmblustoa õnne toovate meenete hulka. Kui see roll talle sobib, siis on ta igati teretulnud. Vahest tänutäheks mõni kleidike või kostüümike õmmelda oleks täitsa vahva.
Kui ta aga mingeid jamasid korraldama hakkab, siis tuleb tal kahjuks küll "jaotuspunkti" tagasi minna. :-)
Veel üks pilt tänase teki taustal.

Ostsin endale oma sünnipäevaks ühe väikese kingituse.
Olen ammu tundnud soovi osta taaskasutuse poest mõne vana nukukese, et see uuele elule aidata. Täna kohtasin kesklinna Humanas nukukest, kes mind kohe kõnetas. Ta ütles, et on väga vana nukuke ja oli kunagi oma perenaise lemmik. Kuid kummalisel ja arusaamatul moel jäi ta oma kodust ilma. Ning nüüd nukrutseb selles kaupluse keskel olevas vineerkastis kõrvuti katkiste mudelautode, pulstunud loomade, mõne Barbie ja peotäie üllatusmuna tegelastega.

Võtsin ta kätte ja vaatasin teda. Tal olid ilusad sinised silmad, tuhkblondid juuksed, pisikesed kahvatud käed ja jalad ning nukker pilk. Ta ütles, et tema nimi on Emma. Emmal oli kena helesinine kleit, pikad valged pitsikestega linased püksid ning lillekesed ja tutipael patsides. Maksin tema eest 1,50€ ja võtsin ta endaga kaasa.

Panin ta autos enda kõrvale istmele ning kohe oli tunne, et minu kõrval on keegi. Mitte lihtsalt nukk vaid KEEGI on mu kõrval. Väga kõhe tunne oli. Tegin nukule pai ja püüdsin sellest tundest üle olla. Ka hiljem kodus tundsin, et sellel nukul on väga tugev energia. Kogu aeg oli tunne, et minu kõrval on elusolend. Väga kummaline... Õhtul panin ta magamistoas tumba peale ja esialgu ei suutnud uinuda. Ei saanud kuidagi üle tundest, et see nukk ei ole MIS vaid KES. Võtsin ta uuesti kätte ja püüdsin positiivsete mõtetega asjast üle saada. Järgmisel päeval tundus kõik rahulikum. Nukk nagu nukk ikka. Mõnel hetkel tundsin, et nukk on endiselt elus, kuid märksa rahulikum ja positiivsem. Ehk mul on lihtsalt liiga elav fantaasia või tekkis minus mingi eelarvamus nii erilist nukku kaltsukast leides. Et tal peab ju midagi viga olema, et nii kena ja täiesti terve nukuke niimoodi minema visatakse...
Teen ta korda, õmblen talle mõned kenad uued kleidikesed. Pesen ja sätin ta juuksed kenasti soengusse. Eks siis paistab, mis edasi saab.

Mida Sina arvad vanadest mänguasjadest ja nende energiast?
Taaskasutuse kangaid kasutades, eriti mälestustekke õmmeldes, neutraliseerin ma materjale - kõigepealt pesen kõik riided/kangad ise üle, kuivatan neid päikesepaistelise ilmaga õues. Õmblemist alustades panen valged küünlad põlema, kuni tunnen, et võõrad mõjud kaovad. Lahkunu riideid kasutan ainult konkreetsele tellijale õmblemiseks.
Kuidas aga peaks vanade esemetega käituma? Kas mänguasjadel võib olla küljes negatiivne energia? Nii negatiivne, et seda tunneb tavaline inimene. Kui jah, siis kuidas seda saaks neutraliseerida?

Vastuseid/kommentaare nendele küsimustele siia ei laekunud, kuid imeline FB leht oli sel teemal väga aktiivne (Ennustajate, märkide nägijat jmt grupis). Seisukohad olid üsnagi vastandlikud ning toon siia välja mõned huvitavamad:
* kõhe; mina likvideeriks sellise tegelase; Silmad tekitavad kõhedust; ...see nukk ei ole üldse ilus, silmi pole ollagi...; Nukk tekitab kõhedust...mina viskaks minema oma elamisest;
* Silmad tekitavad hetkel küll kõhedust. Usun , et nukule teine kleit ning natuke hellust jagada , siis võib asja saada.
* ikka energia talletub, paistab küll kurvake ... mina, märkide nägija, näen lausa risti.... Eelmise omaniku energia, nüüd tee enda omaks. Saab asja küll! See nukk ju äratas kaltsukuhilas Su tähelepanu ja Sul töötas mõte ta korda teha- seega tahtis nukk tulla Sinuga.
* Ma väiksest saati alati teadnud et nendel on hing sees;
* Maitse asi muidugi, aga mulle meeldib ja isegi silmad meeldivad- minule kõhedust ei teki!
* See nukk on olnud kellelegi tehtud väga halbade tunnete tekitamiseks. Sulle pole seda vaja, vii see minema oma kodust! Ta toob kaasa vaid halbu kogemusi, on sõnatud nukk.
* Kuula oma sisetunnet. See ei valeta.
* Pole sel nukul häda midagi. Asi on silmade värvis mis inimestel kõhedust tekitab.
* Mul on vanaemal vana nukk, silmad asemel on tühjad augud.. noh vast 40 a või vanem, oi lapsena pelgasin seda nukku, aga ta ei tee midagi.
* Mul on üks näpunukk,mis näeb välja täitsa voodoo nukk, aga tegelt mu elukaaslase tehtud ala 4 klassi töpa tunnis. Passib nüüd vahti lillepotis magamistoas. Tüli temaga ei noriks :-P
* See on väga armas nukuke. Väga ilusad, pehmed, armsad näojooned. Lihtsalt kui sellel nukul on hing, siis antud hetkel oli see hingeke nördinud ja hirmunud, et sellises kohas üldse oli. Aga nüüd hakkab ka tema rahu saama, sest näeb, et on saabunud koju. Ja ta on sinuga veel kaua, kaua.
* Tegelikult oli küsimus vana mänguasja energias. Mailisele nukk sobib. Kellele ei sobi, see inimene ei osta.
Mailis teeb nuku enda omaks. Niisamuti ei sobi meile paljudele üleüldse taaskasutuse asjad. Mulle näiteks sobivad, teen asja enda omaks.
* Mul oli ka üks vanaaegne nukk, mille kinkis minu lapsele tema vanavanaema, tal silmad liikusid ja muidu nägi välja nagu imik, kes juba piisavalt vana et istuda. Sellest nukust lõppuks vabanesin,sest koguaeg oli tunne, et ta jälgib mind... Andsin nuku ära. Siis oli palju parem tunne.
* Ma muidu eriti ei kannata nukke, eriti neid stagna omi, alati keerasin lapsena nende pead ööseks teisele poole :D Samas ostsin omale Veneetsia karnevalilt ühe portselannuku ja see on küll selline tujutõstja.
* Kui sa asja teed enda omaks, siis tuleb sinna peale sinu informatsioon, oleneb, mida sa salvestada tahad. Oleneb palju sa sellega tegeled. Fotol oli veel suht toores asi, hüljatud asi. Muideks, asju saab teha selliseks, et kõik nõrgemad jooksevad minema, kui seda näevad. See pole negatiivne, vaid selle asja häälestus on selline. Kaitsemaagias palju kasutuses. Aga selline maagia mõjutab just neid inimesi, kes tahavad uskuda ja kes lubavad end mõjutada. Loomulikult saab informatsiooniga manipuleerida, see eeldab, et tegija teab mis ta teeb. ... Inimene kes on hingestatud loodusega kooskõlas, tunnetab seda, oskab seda ka kasutada. Aga kui ühte asja natuke hellitada ja sättida, saab sellest kahtlemata nunnumeeter :)) Näiteks kui keegi külla tuleb, siis enamus inimesed alateadlikult hakkavad seda himustama ja tahtma, isegi kui ta ennem ütles, et fuhh viska ära :))) Asi on täidetud energiaga siis. Energia ja informatsioon on erinevad mõisted. See on nagu omamoodi väestamine.

Seni olen kaleidoskoobi mustrit voltimise tehnikas teinud, näiteks ornamendid erinevatele kottidele. Nüüd on masina all kaleidoskoobi mustriga lapitekk, mille muster koosneb värvilistest rombidest.
Tänane lapitekk on tegemise järge oodanud lausa kevadest saati, kuid seni ei tulnud ega tulnud seda õiget ja head inspiratsiooni peale. Nuputasin ja nuputasin, kuid mingit mõnusat lahendust kolme värvi paigutamisest mustris peas vormi ei võtnud. Soovitud värvideks on must, valge ja tumeroosa (toa tapeedi foto järgi).

Eile sain siiski mõttelõngal otsast kinni ja täna hakkas muster lõpuks kuju võtma. Ikka keskelt äärte poole nagu piltidel näha, kuni kogu teki mõõt kokku laotud. Hetkel on osad detailid veel kokku õmblemata, osad juba koos. Sellepärast tunduvad värvide ristumise kohad ehk veidi nihkes.
Mõne päeva pärast panen uued pildid.

Nonii, kolm - neli tööpäeva selja taga ja teki mustri neli veerandikku olemas. Homme need omavahel kokku õmmelda, veelkord triikida. Siis raamid lõigata ja ümber õmmelda. Aluskangas mõõtu õmmelda, samuti vatiin. Seejärel kõik kolm kihti peale lapata ja haaknõeltega kinnitada. Ning kõige lõpuks veel korralikult läbi teppida ning servad kantidega viimistleda.

Igaühel meist on päevi, mis panevad elu üle vähem või rohkem mõtteid mõlgutama.
Minul on seda tänane päev, mis algas juba teisiti kui tavaliselt ning jätkus täis ootamatusi ja üllatusi.
Kas 50+ on vähe või palju? Kui palju meie elus sõltub ettemääratusest, karmast või isiklikest valikutest. Mis on õnn, milles seisneb vabadus...

Üks varahommikustest õnnesoovijatest oli minu vanatädi, kellel vanust juba ligi 2x nii palju kui minul. Kummaline, kui suhtelised mõisted on "noor" ja "vana". Kui käisin lasteaias, tundusid isegi algklasside lapsed väga suurte ja "vanadena". Gümnaasiumi õpilastest ja täiskasvanutest rääkimata. Kümme aastat hiljem olid sama vanad lapsed meie kõrval täielikud põnnid ja 20 aastased juba muldvanad. Täna näen 30-40 aastastes väga noori inimesi.
Minu oma lapsed, kes juba 20 - 30 aastates, panevad mind aina imestama, et nii noored ja edukad ning oma eludega nii kenasti toimetulevad. Nii mõnigi kord näen vaimusilmas neis kunagisi põnne, kes alatihti oma tempudega mu kannatuse proovile panid. Oh seda vaeva ja muret, mis nende pärast sai läbi elatud. Oleksin osanud aimata, et minust ei sõltu sugugi nii palju, kui ma oma südames kartsin.... Nii mõnigi pisar jäänuks valamata või karistus karistamata.

Aga tänasesse päeva tagasi.
Kui ma kesklinnas parkimismajast välja sõitsin, kostis lahtisest aknast mingi kummaline hääl - tsuhha, tsuhha, tsuhha. Sain oma sünnipäeva järjekordse üllatuse osaliseks - tagaratta kumm oli tühi mis tühi. Üllatus - üllatus, sest kodust lahkudes kontrollisin kõik kummid üle. Nojah, REHVID, palun vabandust meessoo esindajate ees. :-)
Aga mis vanus siia puutub? Nimelt seda, et 20a tagasi sarnases olukorras ei jõudnud ma peadki pagasiluugi alla pista, kui mööduv auto seisma jäi ja juht mulle appi tõttas. Täna tagusin kurvalt tühja kummi ja käisin nõutu näoga ümber auto, ei mingit tolku. Jalutasin aeeglase sammuga pagasnikusse varuratta olemasolu kontrollima. Ikka ei mingit reaktsiooni. Järgnevalt otsisin välja selle kõvera asjapulga, millega polte lahti keerata, leidsin isegi tungraua üles. Ikka ei midagi. Toetasin siis kanni kapoti najale ja tegin näo, et ma ei oskagi midagi tühja kummiga peale hakata....  Tegelikult ju oskan, olen isegi aja peale ratast vahetanud ja tollasel võistlusel naiste hulgas esimeseks tulnud. Aga no ma ei hakka ju oma sünnipäeval auto alla pugema...
Õnneks siiski üks kena noormees parkis peagi minu auto kõrvale ja tegi selle ebameeldiva toimingu ise paari hetkega ära. Nii armas ja kena noormees! Saladuskatte all mainin, et see oli mu oma poeg :-) Sai vahepeal üks kõne tehtud.
Vot siis kui tore on olla mitte enam esimeses nooruses. :-)
Ja milline õnn on omada armsaid ja hoolivaid lähedasi, kellele saab alati loota. Nii pidupäeval kui mures ja leinas.
Soovin teile kõigile palju päikest ja rõõmu!