Kui juhtub, et Sinu kanake või kukeke ühel päeval haigestub ja sa elad pealinna külje all, siis unusta võimalus sealsetelt loomatohtritelt abi saada.
Pöördudes nende poole haigestunud linnu murega (igaks juhuks ära kohe ütle, et tegemist on kanaga), siis:
* saad kiire vastuse, et nemad lindudega ei tegele;
* su linnuke võetakse vastu, kuid lindu nähes saad jahmunud küsimuse - mis lind see on?
* sulle püütakse pakkuda parimat abi (konsulteerides telefoni teel spetsialistiga, kes on kanadega kokku puutunud), kuid õige diagnoosi ega ravini siiski ei jõuta. Rääkimata sellest, et müügil olevad ravimid on troopilistele lindudele valmistatud tooted, sest kodulindude omasid toodetakse vaid nö tööstuslikes kogustes (suurfarmidele).

Nimelt hakkasid ühel kaunil suvisel ajal osad minu linnukesed jalust nõrgaks jääma, paari nädala jooksul neli lindu ja kuu aega hiljem veel viies. Hommikul jalad tudisesid all ja paari ööpäeva jooksul jäidki täiesti maha.
Käisin kuu aega mööda erinevaid arste, lugesin läbi kogu kirjanduse, mis kodulindude kohta saadaval, pakkusin neile kõikvõimalikke parimaid vitamiinirikkaid toite, lisasin joogivette tri-vitamiini ja veidike ka seleeni, desinfitseerisin iga nädala tagant kogu koduse linnumajapidamise (looduslikul baasil valmistatud antibakteriaalse pulbriga Kiti söödatoast) aga konkreetset selgust ei saanud.
Üks velsker soovitas teha ühele linnule hädatapp ja viia laborisse Tallinnas Kiili tänaval. Maksin 45€ kuid mingit konkreetset vastust ei saanud. Jäi oletus, et tegemist on ehk bronhiidiga, kuid haigusele omased tunnusmärgid puudusid täielikult.
Kodulindude foorumist nõu küsides sain pigem sõimata, et oma linde nii looduslikult toidan ega kasuta poest ostetud täissööta. Kuid velsker, kelle lõpuks Keilast leidsin ja kes ometi mulle head nõu anda oskas, kinnitas, et see kuidas ma oma linde hooldan ja toidan on igati eeskujulik. Nigel sööt mõjub eelkõige munemisele, mitte ei halva jalgu. Seleenipuuduse kohta ütles aga, et kui söödas on seleen olemas, siis seda täiendavalt juurde anda pole vajalik.
Kuna haiguslugu sarnanes väga B grupi vitamiinide defitsiidiga organismis ning esialgne labori vastus pani bronhiidi kahtluse, tegin velskri soovitusel haigetele lindudele vitamiini- ja antibiootikumide kuuri. Kahjuks sellest polnud aga mingit abi.
Seejärel tegin tema ettepanekul ka viimasele haigele linnule hädatapu ja viisin selle riiklikusse laborisse (Tallinna Veterinaar- ja Toidulaboratoorium). Eelnevalt tegin e-posti teel päringu - mis ja kuidas ning sain sellise vastuse:

VTL pakub järgmised uuringud (nii Tallinnas kui Tartus):
1. Söödaproovi uuring B-vitamiinide sisaldusele (95 Euro, uurimisaeg 2-4 päeva). Teostab keemia osakond
2. Roojaproovi uuring parasiidi munadele (flotatsioonimeetod  5.50 Euro, uurimisaeg 1 päev) Teostab bakterioloogia-patoloogia osakond
3. Uuring bakterhaiguste tekitajale hukkunud kana organitest* (Aeroobne uuring patoloogilisest materjalist 16.00 Euro, uurimisaeg 4-6 päeva ja isoleeritud tekitajale ravimtundlikkuse määramine 4- le diskile 8.20 euro ) Teostab bakterioloogia-patoloogia osakond.
* Parem saata laborisse hukkunud kana korjus, mis kohe jahutatakse +4 oC … +10 oC ja saadetakse laborisse nii kiiresti kui on võimalik.

Mina kasutasin seda viimast versiooni. Lõin hommikul haigel kanal pea maha, pooleks tunniks sügavkülma ja viisin kohe ära (oli väga kuum ilm). Kohapeal pakuti valida, kas ravimtundlikkus 4 diskile või 8-le või 16-le. Valisin 4-le ja sain vastuseks diagnoosi ja 3 ravimit, mis sobivad. Õnneks ei vajanudki neid, sest too haigestunud kana jäi seni viimaseks. Kuid saatsin tulemused oma veterinaarile edasi kui edaspidi peaks vaja minema.

Muidugi oleksin võinud haigestunud linnud koheselt supiks teha nagu foorumikaaslased soovitasid, kuid minu huvi oli teada saada probleemi põhjus ning see lahendada. Samuti ei tee ma mingil juhul haigest linnust perele lõunat, eriti kui haigustekitaja pole teada.

Kokkuvõtteks mässasin probleemiga poolteist kuud, likvideerisin kõik 5 haigustunnustega lindu ning kulutasin nende peale ligi 100€.

Põhitoiduks on spetsiaalne munakanade täiendsööt ja talumehelt ostetud teravili - nisu, otra, kaera, vahest hernepärad ka hulgas.

Suvel saavad iga päev lisaks õunu, pirne või kurke, kõikvõimalikku rohelist oma ja naabrite aiamaalt - lehtsalatit, porgandit, kapsast, eriline maiuspala on näiteks brokoli lehed jne. Vahest keedan kala (toorest ei söö) ja lisan sinna hulka kartulit, porgandit.  Pidusöögiks on arbuusi- ja meloni sisud.

Muru on neil kogu aediku ulatuses, st roheline kogu aeg saadaval. Aianurgas on nö siblimiskast, kus on turvas siblimiseks, suplemiseks, sulgede puhastamiseks. Sinna sekka viskan vahest ka niidumultši, korjan naati, võililli, linnurohtu ja tigusid. Lapsed teevad aiamaal vihmaussi rallit ja puistavad neid kasti.

Kui õhtul aeg linnukesed kuuri meelitada, kallan künasse teravilja/täiendsööda segu pakendil näidatud suhtes/koguses, mis hommikuseks õueminekuks otsa saab.
Talvel on teravilja/täiendsööda segu ja igasugune köögivili, mis kätte saan - porgand, kapsas, õunad ja igasugu köögijäägid (köögivilja koored, pealislehed jne). Mõnikord keedan isegi mune maiuspalaks.
Aeg-ajalt annan ka mineraalset lisandit, maisi, päevalilleseemneid jmt.
Lubjakivi sõmerik ja erineva struktuuriga liiv on eraldi nõus kogu aeg olemas. Munakoore puru viskan peoga künasse juurde.

Oluline, et kanad saavad kätte kõik vajalikud toitained, kuid ei rasvu. Sest nigela söödaga kanad ei mune, ülesöönud kanad samuti ei mune - lähevad laisaks, vale toitumusega samuti ei taha muneda.

Asjaolu, et mul kanaaed on kauni muruga kaetud, tekitab hämmingut mitte ainult teistes linnukasvatajates vaid ka kõigis minu sõprades ja tuttavates, kes minu linnukesi imetlemas käivad.

Mis ime muru mul siis on või kas mu kanad on treenitud muru hoidma... küsitakse.
Tegelikult on mul täiesti tavaline muru, mille mõned aastat tagasi külvasime ja mida seni hooldanud ja väga hoidnud oleme.

Väidan, et minu kauni muru saladus peitub selles, et riisun iga päev - absoluutselt iga päev - suure kojamehe kühvli ja murureha abil kokku kõik pätsikesed, mis linnud päeva jooksul murule külvavad. Väidetakse vastu, et kanad siblivad muru ära, kuid mina näen, et vaatamata siblimisele püsib terve ja tugev muru tugeva ja rohelisena. Nimelt puistan neile sinna iga päev terasid, õunu jmt ning hoolas siblimine käib seal pidevalt.

Lagunema hakkab see aga kõige käidavamates (enim "väetatud") kohtades, kus murukamar just nimelt laiaks tallatud "pätsikeste" all nõrgaks muutub. Kui arvestan, et korjan sellist väetist iga päev paar-kolm korralikku kühvlitäit kokku, siis juba nädalaga teeb see terve aiakäru täis vänget kraami, mis pinnasesse tallates tapab igasuguse taimestiku.

Kindlasti tuleb kasuks ka suur kast mullaga, kus nad saavad piisavalt mullaga mässata ja oma sulgi puhastada. Need mõned augud, mis siiski aja jooksul kaevatakse, saavad parandust järgmisel aastal, kui jooksuaia koha ringi vahetan.

Tänavuse suve kuumal ja kuival ajal oli kanaaed ka ainus koht, kus ma muru kastmas käisin. Niidan seal sama regulaarselt kui ülejäänud aias.

Üleval pildil on seekord kastis ainult üks linnuke ja muruaugus pool karja, kuid murumultši vahetamisel kastis mulla vastu kolisid ka linnud kõik kasti ringi.
Muruaugu täidan uuel kevadel mullaga ja panen paar mätast peale.

Juuni lõpuks kui esimene pesakond, st ristandid ja Lutsu talust ostetud Sussexid juba 3 kuuseks saamas, suudan lõpuks kukkesid kanadest selgelt eristada.
Nagu eespool mainisin ja piltidelt näha, oli isakukeks black copper marans. Kanaemadeks kuldbraama, lavendel araucana ja helesiniseid mune munev halli sulestikuga ristandkana.
Noored araucana järglased - kanad - on üleni mustad, pea peal suur must "pahmakas". Braama järglane - kana - on samuti must, kuid kaelal pronksid suled nagu maransi kanal. Ainult ta on suurema kerega kui maransid ja jalad üsna sulised nagu braamadel ikka.  Halli kana järglane - kana - on tumehall. Kukkedel on aga nii braama kui ka araucana järglastel kaela- ja sadulasulgedes rohkelt pronksi, sabasuled on mustad roheka läikega ning juba märgatavalt pikemad kui kanadel.  Halli kana kukkjärglased on igasugustes toonides hallikirjud nagu üks korralik talukarjane ikka. Neile pole maransi omadusi külge jäänud.

Kokku on 20 noorlinnust koosnevas karjas kukkede/kanade suhe täpselt pooleks, so 10 kana ja 10 kukke: braamalt 1 kana ja 3 kukke, araucanalt 6 kana ja 4 kukke, hallilt kanalt 1 kana ja 2 kukke ning ostetud sussex tibudest 2 kana ja 1 kukk.

Tõukanade pesakonnas, kus on maransid ja lavendel araucanad, on veidi nigelam seis. Nimelt on 10 linnust ainult 4 kanad, ülejäänud 6 aga kuked.  Meenutagem, et ostsin 24 haudemuna ja lõpptulemusena sain vaid 4 kana. Kurb, kas pole...

Kolmas aasta juba linnupidaja, aga seni oleme vaid ühel korral linnukarja vähendanud. Ei tea, mis ime see oli, et esimestest neljast tibust olid 3 kana ja ainult 1 kukk ning eelmisel aastal koorunud oma tibud (3) olid kõik kanad. Aga nüüd on küll kuri karjas. Söödakulu ja kitsaks jäänud kanakuut on üks veel väike mure. Aga kui noored isased igal hommikul kell 5  võistu "krääksuma" hakkavad, on päris jube. Kümnekesi!!! Sest häält, mida need noored häälemurdelised noorukid üksteise võidu teevad, saaks ehk võrrelda pigem roostes aiavärava krääksumise kui kukelauluga. Õnneks pole nad veel kraaklema hakanud, vist liiga noored alles. Või on lihtsalt viisakad.Ühesõnaga, viienda päeva hommikul kell 5 võtsin vastu otsuse see kole töö ära teha. Ise ehk veel peaks vastu, kuid naabrite ees on jube piinlik. Me ei ela ju metsas. Tiheasustus.Kogemus on mul seni paari vaid pensionile mineva kana puhastamisega ning sedagi koos mehega. Seekord pidin olude sunnil kõigega päris üksi toime tulema.
Panen selle siia kirja sellepärast, et meie esimese supitegemise eel otsisime ise ka netist teiste kirjutisi, vaatasime youtubest videosid ja rääkisime teemast ämmaga. Endise linnalapsena pole kuigi lihtne valmis supikana asemel ise lihakehadega mässama hakata.

Seega siis - otsustasin vanemate noorlindude karjast võtta vähemaks 7 kukke ning jätta alles vaid 3 ilusamat isendit.

Kuidas alustada....
Enne kui hommikusöögi ette andsin ja linnud õue lahti lasksin, võtsin nimetatud 7 lindu teiste hulgast välja ja panin eraldi, ühte kuuti kinni. Kui soolestik tühi, on töö ikkagi puhtam ja pole nii ebameeldivat lõhna.
Üks võimalus lindu kätte saada on ka sööt välja valada ja siis küna äärest peoga ümber kaela ja sülle. Aga kui on mitu lindu, siis on peagi kõik ärevil ja järgmisi kätte enam ei saa. Kui on rohkem linde, võib nad kinni püüda ka hilisõhtul, kui ruum juba pime ja linnud õrrel reas. Võtad ükshaaval sülle ja viid eraldi. Pimedas nad vastu ei puikle. Omale võib taskulambi abiks võtta ja vaikse jutuga märku anda, et pererahvaga tegemist.
Kui kuked käes ja eraldi, panin teistele söögid/joogid ja alustasin ettevalmistustega.

VAHENDID:
* Terav kirves ja pakk. Pakuna kasutasin paksu lauajupi, kuhu lind üleni peale mahuks ning sellele 2 kõverat naela, kuhu kuke kael vahele sättida. Selleks panin piki pakku ühe puupulga. Lõin teine-teisel poole pulka umbes 5-7cm vahega kaks naela ja lõin need ümber pulga kõveraks. Hiljem kukk lauajupi peale külili ja pea sik-sakis naelte vahele. Hiljem tuleb ühe käega hoida tiibade pealt kinni, teisega saab must töö ära teha.
* Ämber, mille sisse, servad üle ämbri ääre, kilekott ja sinna põhja kalts. Kui pea maas, saab linnu sinna kummuli panna. Veri imbub kaltsu sisse. Hiljem saab sinna suled ka visata ja koti kinni siduda.
* Nõu rupskite jaoks.
* Nõu lihakehade jaoks. Ma panin valmis ka vana voodilina, sest porilased olid kohe kohal. Sain sellega nõu kinni katta, kuni teisi linde puhastasin. Kui on rohkem linde, siis kulub ära eraldi nõu (must tsemendi vann) veel sulgimata lindude jaoks.
* Korralik terav nuga, millega lõigata avaus sisikonna välja võtmiseks.
* Voolik ja tühi pang, et lihakehasid loputada ja jahutada.
* Kummikindad olid eriti sulgimisel head abimehed.
* Suur kile kuuri põrandale maha.
* Kuuma vee pang ja varuks kuuma vett juhuks kui on vaja vett vahetada või kuuma juurde lisada. Vesi peaks olema väidetavalt u 60 kraadi. Piisavalt kuum, et võtab suled lahti. Liiga kuumaga võtab naha maha. Ma valasin iga kahe linnu järgi veidi kuuma juurde. Samas lugesin soomlaste muljeid netist, et mõned kes nahka ei tarbi, panevadki keeva vee ja puhastavad lihakeha koos nahaga. Ei nopigi sulgi.
* Suur kile kuuri põrandale maha.

Kuidas edasi...
Tõin kuurist ükshaaval kuked, palusin neilt mõttes vabandust, silitasin ja rahustasin neid ning püüdsin olla nendega viimse hetkeni rahulik ja hea. Seejärel jalgadest kinni ja pea alaspidi rippuma, kuni jäävad paigale. Kõigi puhul see ei aita, kuid paku peal, kael naelte vahel, on nad nagu hüpnotiseeritud.
Järgnevalt tegin, mis kirvega teha tuleb. Linnud ämbris kummuli, hoidsin, kuni vaikus majas ja tõstsin nad järjest suurde vanni ritta.
Seejärel kuuma vette kuni suled lahti ja sulgima. Mul olid kummikindad käes ning kui suled on hästi lahti, saab pihutäite kaupa päris kiiresti selle töö tehtud.
Iga kahe linnu järel panin kuuma vett juurde, ma veel aeglane tegija ning vesi jahtus kiiresti.

Sulgimiseks on ka igasuguseid abivahendeid. Sõbranna rääkis, et sulgimismasin teeks ühe linnu paari minutiga täiesti puhtaks. Temal on vanast pesumasinast omavalmistatud sulgimismasin. Sulgimise abivahendeid tehakse näiteks ka akutrellist, mille otsa kinnitatakse spetsiaalne kummist nubludega otsik.

Kui suled maas, siis noaga tagant lõhik sisse ja peoga kogu sisikond korraga välja. Tavaliselt jäi mul söögitoru kaela jurest kinni. Surusingi käe sisse ja tõmbasin kogu kupatuse ülevalt alates korraga välja. Vahest õnnestus, vahest mitte. Siis juba voolikuga üle ja järjest lihakehade kaussi hunnikusse. Toas kraanikausis sai veel suleotsi nokitud tükk aega.

Seekord võttis kõik kokku kogu päeva, alustades hommikustest ettevalmistustest ning lõpetades õhtuse koristamise ja supikeetmisega.
Järgmine kord läheb kindlasti märksa kiiremini, sest juba õigete nõude valimine ning loogiline paigutamine võttis omajagu aega. Vahepeal lihtsalt istusin ja püüdsin välja mõelda, ega ma midagi väga olulist pole unustanud, mida pärast on hilja otsima hakata.
Kuid kõik läks kokkuvõttes üsna hästi: keegi lendu ei tõusnud ega jalga ei lasknud, kirvega näppu ei löönud ning isegi kuuri seinad, põrand ja lagi jäid täiesti puhtaks. Vahepeal lubasin endale ka mõned martini kokteilid lohutuseks.

Kaks lindu tegin kohe samal õhtul supiks - tõeliselt hea tuli välja (teised läksid sügavkülma).
Aga tunne oli küll selline, et ei taha enam tükil ajal ei kuke, kana ega ka mingit muud liha süüa. Teised sõid ja kiitsid ning hommikuks oli 7 L suppi otsas (sattusid mõned külalised ka õigel ajal kohale tulema).

Mis kõige toredam, kolm kaunimat kukke, kes alles jätsin, on tänaseks endale uue kodu leidnud. Ja minul on lisaks väikesele "valurahale" ka mitu suurt karpi tõeliselt hääd šokolaadi. Mõnus õmblustöö juures maiustada.