Olen kogunud siia mõningaid lihtsamaid ülestähendusi taimede kohta, mis kasvavad minu koduaias.

Külmetuse korral - paiseleht, raudrohi, islandi samblik, nurmenukk ja pune.
Seedehäirete korral - liht-naistepuna, saialill, ahtalehine põdrakanep, teekummel, piparmünt, paiseleht, hall lepp, võilill, kortsleht ja islandi samblik.
Maksahaiguste korral - vesihein, liht-naistepuna, arukask, kõrvenõges, võilill, teekummel ja saialill.
Kuseteehaiguste korral -kanarbik, kurgirohi, linnurohi, liht-naistepuna, paiseleht, suurmungalill, leesikas ja väike leeder.
Südamele on kasulikud aedmeliss, suur mungalill, piparmünt, palderjan ja vesihein.
Ainevahetust parandavad kurgirohi, liht-naistepuna, vesihein, kõrvenõges ja aedmeliss.
Rahustava toimega on kanarbik, liht-naistepuna, vesihein, palderjan, pune, põldmurakas, aedmeliss, võilill ja teekummel.
Ateroskleroosi ärahoidmiseks - aasristik, kortsleht, võilill, teekummel ja vesihein.
Lahtistina toimivad aaloe, palderjan, pune, kõrvenõges, aedmeliss, kurgirohi, teekummel ja vereurmarohi.
Kinnistava toimega on arukask, linnurohi, liht-naistepuna, islandi samblik, saialill, ahtalehine põdrakanep, aasristik, vaarikas, paiseleht, piparmünt, hall lepp, raudrohi ja osi.

Üldreegel: lasta 1 supilusikatäiel üht taime või taimsegu tõmmata pooles liitris keevkuumas vees. Võib lasta tõmmata ka termoses, tõmmise sissevõtmist võib alustada 2 tunni pärast, kuid tõmmist ei ole soovitav jätta termosesse kauemaks kui 8 tunniks.
.
Te võite ise valmistada enda jaoks lihtsamaid taimsegusid, kasutades selleks erinevaid ravimtaimi. Kõik taimed sobivad üksteisega ja võite neid võtta võrdseis osades.
Kui teil on vaja käsutada vereurmarohtu, siis võtke seda ainult pool annust. Talvel võib igale taimsegule lisada l supilusikatäie kibuvitsamarju, aga ainult sel juhul, kui teil ei ole suurenenud verehüübivus.
Kui valmistate ravimteed välispidiseks kasutamiseks, tuleb taimsegu võtta topeltkoguses.

RAUDROHI, Achillea millefolium
Ravimina kasutatakse ürti ja õisi. Ürti kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga, lõigates ära kuni 15 cm pikkuse ladvaosa. Kogutu kuivatatakse kiiresti õhu käes vilus või hästi tuulutatavas ruumis. Ilusa ilmaga kulub kuivamiseks 5 kuni 7 päeva. Kuivatada võib ka kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Võib koguda ka ainult õisikuid. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Raudrohupreparaatidel on põletiku- ja allergiavastane, bakteritsiidne, haavu parandav ja verejooksu peatav toime. Need tugevdavad emaka kokkutõmbeid.
Neid võetakse sisse emaka-, soole-, kopsu- ja hemorroidaalse verejooksu korral, välispidiselt tarvitatakse nina-, igeme- ja haavaverejooksu puhul, nahahaiguste, põletuse, haavandite, furunkulite, nahatuberkuloosi ja ohtra juuste väljalangemise korral. Raudrohul on soole ning kuse- ja sapiteede silelihaseid lõdvestav, sapieritust suurendav, kõhugaase vähendav, vererõhku alandav, söögiisu äratav ning ainevahetust ja menstruatsiooni korrastav toime. Raudrohu-preparaadid hoiavad ära neerukivi, suurendavad piimaeritust ja panevad higistama.
Raudrohi on vastunäidustatud (välja arvatud segudes) trombisoodumuse ja ülihappesusega gastriidi korral.

KORTSLEHT, Alchemilla vulgaris
Ravimina kasutatakse ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga. Kogutu seotakse kohedaiks kimpudeks ja kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis temperatuuril 45-60 °C. Säilitatakse puu- või klaasnõus kuni 2 aastat
Eesti rahvameditsiinis on kortslehte kasutatud rohkesti, sellele viitavad rahvapärased nimetused: üheksaväeline, üheksamavägine, pasarohi, luutõberohi jt.
Kortslehepreparaatidel on kootav, põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, verejooksu peatav, kuseeritust ergutav, rögalahtistav ja haavu parandav toime. Need ergutavad mao talitlust ja piimaeritust rinnaga toitvatel naistel ning kolesterooli teket. Neid võetakse sisse kõhulahtisuse, düsenteeria, kopsu-, peensoole-, neeru- ja põiepõletiku, loiu soolte peristaltika, maohaavandite, seedeelundite voolmete, tursete, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, ülirohke menstruatsiooni, verejooksu, kehvveresuse, ateroskleroosi j a reumatismi puhul. Tõmmist tõmmatakse ninna ägeda nohu ja ninaverejooksu korral. Seda on soovitav kasutada surveloputuseks valgevooluse, ülirohke menstruatsiooni ja emakaverejooksude puhul. Leheputru pannakse haavadele, furunkulitele ja põletikulistele kohtadele. Ravimina kasutatakse ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga. Kogutu seotakse kohedaiks kimpudeks ja kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis temperatuuril 45-60 °C. Säilitatakse puu- või klaasnõus kuni 2 aastat
Eesti rahvameditsiinis on kortslehte kasutatud rohkesti, sellele viitavad rahvapärased nimetused: üheksaväeline, üheksamavägine, pasarohi, luutõberohi jt.
Kortslehepreparaatidel on kootav, põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, verejooksu peatav, kuseeritust ergutav, rögalahtistav ja haavu parandav toime. Need ergutavad mao talitlust ja piimaeritust rinnaga toitvatel naistel ning kolesterooli teket. Neid võetakse sisse kõhulahtisuse, düsenteeria, kopsu-, peensoole-, neeru- ja põiepõletiku, loiu soolte peristaltika, maohaavandite, seedeelundite voolmete, tursete, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, ülirohke menstruatsiooni, verejooksu, kehvveresuse, ateroskleroosi j a reumatismi puhul. Tõmmist tõmmatakse ninna ägeda nohu ja ninaverejooksu korral. Seda on soovitav kasutada surveloputuseks valgevooluse, ülirohke menstruatsiooni ja emakaverejooksude puhul. Leheputru pannakse haavadele, furunkulitele ja põletikulistele kohtadele.

HARILIK SAIALILL, Calendula officinalis
Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud. Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas pööningul või varikatuse all õhukese kihina laiali laotatult ja tihti segades. Kuivatis kuivatades ei tohi temperatuur ületada 40-45 °C. Kuivatamise võib lõpetada siis, kui õisik kõrgesti pudeneb. Säilitatakse plekknõus l aasta.
Saialillepreparaatidel on mikroobi-, põletiku- ja sügelemisvastane, haavu parandav, kootav, verdpuhastav, rahustav, hüpotensiivne, spasmolüütiline, sapieritust ergutav, dermatooniline ja valuvaigistav toime.
Neid võetakse sisse gastriidi, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, koliidi, enterokoliidi, maksa- ja sapipõiehaiguste puhul, kõrgvererõhutõve algstaadiumis, eriti kliimaksi ajal ja südame arütmiat põhjustavate südamehaiguste raviks.
Need suurendavad organismi vastupanuvõimet mitmesuguste ekstremaalsete toimete vastu.
Välispidiselt tarvitatakse neid lõikehaavade, mädanevate ja halvasti paranevate haavade, põletuste, seborröa, lamatiste, fistulite, külmumise, emakakaela erosiooni, kolpiidi, proktiidi, paraproktiidi, angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul.

HARILIK VAARIKAS E: VABARN, Rubus idaeus
Ravimina kasutatakse vilju ja lehti, mõnikord ka juuri. Marju korjatakse kuiva ilmaga, valminud marjad eralduvad kõrgesti õiepõhjast. Pärast lühiajalist närvutamist päikese käes kuivatatakse neid kas päikese kätte õhukese kihina laiali laotatult või kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Kuivanud droogist eemaldatakse mustaks tõmbunud marjad. Lehti kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis. Juured pestakse puhtaks ja kuivatatakse sama moodi kui marju. Säilitatakse koti sees või puunõus 2 aastat.
Vaarikapreparaatidel on kuseeritust ergutav, verejooksu peatav, palavikku alandav, higileajav, kootav, skleroosivastane, haavu parandav, antibakteriaalne ja valuvaigistav toime. Need alandavad vere suhkrusisaldust.
Neid preparaate võetakse sisse külmetuse, kopsupõletiku, seedeelundite haiguste (kui nendega kaasneb oksendamine, põletik või verejooks), kõhulahtisuse, kehvveresuse, kroonilise reumatismi, suhkrutõve, leetrite, neurasteenia ja krooniliste nakkushaiguste korral.
Välispidiselt tarvitatakse neid mähiste tegemiseks ekseemi, roosi ja rasu-täppide puhul.
Marjad on vastunäidustatud podagra- ja nefriidihaigetel.

KÕRVENÕGES, Urtica dioica
Ravimina kasutatakse lehti. Neid kogutakse õitsemise ajal, kindas käega lehti varrelt, alates ladvast maha roobitsedes. Nõgesed võib ka maha niita, lasta siis lehtedel närbuda (närbunud nõges ei kõrveta) ja siis lehed varte küljest ara noppida või roobitseda. Kuivatatakse õhukese, 3-4 cm paksuse kihina varikatuse all või hästi tuulutataval pööningul. Päikese käes ei ole soovitav kuivatada, kuna droog kaotab siis oma loomuliku värvuse ja vitamiinid lagunevad. Säilitatakse kuivas, hästi tuulutatavas ruumis 2 aastat.
Toiteomaduste poolest ei ole kõrvenõges oalistest kehvem.
Kevadeti on kasulik tarvitada nõgesemahla. Selle valmistamiseks tuleb lehed lisandeist puhastada, pesta korralikult jooksva vee all, pigistada kuivaks, kupatada keeva veega ja lasta läbi hakkmasina. Saadud mahlale lisatakse keeva vett vahekorras l:3 ja keedetakse 3-5 minutit. Võtta sisse l supilusikatäis 3 korda päevas söögi ajal. Ravikuur kestab 2-4 nädalat.
Kõrvenõgesepreparaatidel on verejooksu peatav toime, neid kasutatakse emaka-, kopsu- ja ninaverejooksu peatamiseks. Raud koos proteiini, vitamiinide, klorofülli ja ränihappega ergutavad organismi süsivesiku- ja valguvahetust, mis omakorda tõstab südame ja veresoonte, hingamis- ja teiste elundite toonust.
Kõrvenõgesetõmmisega ravitakse pea kõiki kauakestvaid ja organismi vastupanuvõimet vähendavaid kroonilisi haigusi. Kõrvenõgesest on abi ka aneemia korral. Ta suurendab hemoglobiini ja erütrotsüütide kogust veres. Kõrvenõgest kasutatakse ka maksa-, sapi-, mao- ja soolehaiguste ravimisel ning kui täiendavat vahendit kopsutuberkuloosi, bronhiidi, malaaria, kõhunäärmehaiguste ning peensoole ägeda ja kroonilise põletiku ravimisel.
Välispidiselt tarvitatakse kõrvenõgest naha sügelemise, soori, liigesevalude, kõõmaja juuste väljalangemise puhul.
Tuleb meeles pidada, et nõges suurendab vere hüübimist. Tromboflebiidi ja varikoossete veenilaiendite korral, aga ka vanemas eas tuleks hoiduda nõgese kuritarvitamisest.

METSKIBUVITS, Rosa majalis
Ravimina kasutatakse vilju, mida korjatakse enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad oma raviomadused. Kuivatatakse kuivatis (ahjus) temperatuuril 90-100 °C, õigesti kuivatatud droog peab olema punakaspruuni või kollast värvi. Säilitatakse klaaspurgis või kotis 2 aastat.
Kibuvitsapreparaatidel on kuse- ja sapieritust ergutav, üldtugevdav, põletiku- ja ateroskleroosivastane ning verejooksu peatav toime, need reguleerivad organismis toimuvaid hapendumisprotsesse, suurendavad hormoonide sünteesi, fermentide aktiivsust ja kudede uuenemist. Need tõstavad organismi vastupanuvõimet väliskeskkonna ebasoodsaile tegureile.
Kibuvitsapreparaate võetakse sisse mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, naistehaiguste, avitaminoosi, kõrgvererõhutõve ja ateroskleroosi profülaktikaks, mitmete ägedate ja krooniliste haiguste puhul, kui nendega kaasneb C-vitamiini kaotus, eriti lapse- ja vanurieas. Neid on soovitav tarvitada ka rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel. Neid kasutatakse nakkushaiguste, kehvveresuse, luumurdude, potentsi tõstmise, unehäirete, bronhiidi, tuberkuloosi, põiekivide, maokatarri, maomahla alahappesuse ja fermendivaeguse, neeru- ja põiehaiguste ning tursete korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi. Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõve. Kibuvitsamarjadest saadud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste j a muude nahavigastuste puhul.
Tuleb teada, et kibuvitsa pika ja suurtes annustes tarvitamise korral veri pakseneb, mis mõjub südame ja kõhunäärme talitlusele.

(HARILIK) NURMENUKK, Primula veris
Ravimina kasutatakse juurikat koos juurtega, lehti ja õisi.
Lehti ja õisi kogutakse õitsemise ajal. Neid kuivatatakse tavalisel viisil. Juurikaid ja juuri kogutakse sügisel, kui taim ise on juba närbunud. Juurikas ja juured närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40--50 °C.
Nurmenukupreparaatidel on rögalahtistav, rahustav, kuse- ja higieritust ergutav toime. Neid tarvitatakse läkaköha ja teiste ülemiste hingamisteehaiguste, peavalu, kroonilise kõhukinnisuse korral ning kui vitamiiniallikat.
Neid võetakse sisse kopsupõletiku ja bronhiidi korral ning kui rahustit.

PIPARMÜNT, Mentha piperita
Piparmündiõisi ja -lehti tarvitatakse juustu, salatite, suppide, liha-, käia- ja aedviljatoitude maitsestamiseks. Liigne kogus teeb aga toidu mõruks, piparmünti soovitatakse lisada keevale (kuumale) toidule.
Ravimina kasutatakse ürti. Ladvaosi kogutakse õiepungade moodustumise ajal, kuivatatakse varjus, pööningul või mõnes muus katusealuses. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Piparmündipreparaatidel on rahustav, valuvaigistav, sapieritust ergutav, antiseptiline ja antitoksiline toime. Need lõdvestavad siseelundite silelihaseid ja suurendavad sapi nõristumist. Kõik eelmainitu toimub tänu mentoolile, kuna see võib reflektoorselt laiendada südame", kopsu- ja ajuveresooni. Mentooli lokaalsel tarvitamisel ahenevad perifeersed veresooned ja väheneb närvilõpmele tundlikkus (ka valu suhtes).
Piparmünti kasutatakse neurooside, unetuse, suurenenud erutuvuse ja südame-voolmete (stenokardia) raviks. Teda soovitatakse tarvitada ka sapipõiepõletiku ja sapikivitõve ning ülemiste hingamisteede haiguste puhul, samuti seedetegevuse parandamiseks ning iivelduse ja oksendamise vastu. Piparmündi veega loputatakse suud põletike, hambavalu ja ebameeldiva suulõhna puhul. Piparmünditee aitab ülihappesuse, koliidi, ülirohke ja vähese menstruatsiooni korral. Piparmündiõli kasutatakse valuliku hemorröa raviks.
Seenhaigustest kahjustatud nahale pannakse värsketest lehtedest putru.
Eestis kasvab aedades metsistunult ka kähar münt, millel on erinevalt piparmündist heleroheline värvus, kurrulised lehed ja tunduvalt erinev lõhn. Kähara mündi lehtedest tehtud teega ravitakse külmetushaigusi, see aitab ka kõhugaaside korral. Teisi Eestis kasvavaid mündiliike ravimtaimena ei kasutata.
Ettevaatust, piparmündi ülemäärasel tarvitamisel võivad tekkida valud südame piirkonnas.

HARILIK- e. AED- e. SIDRUNMELISS, Melissa officinalis
Ravimina kasutatakse lehti. Neid kogutakse õitsemise ajal. Pärast lehekorjet tuleb taime väetada. Lehti kuivatatakse varjulises köhas või kuivatis temperatuuril 35 °C. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Melissipreparaate kasutatakse südamepekslemise, hingeldamise ja silelihaste spasmide korral, need alandavad vererõhku, tekitavad söögiisu, on oksendamis-ja puhitisvastase toimega, ravivad mitmesuguseid neuroose ning valulikku ja vähest menstruatsiooni.
Nendega ravitakse ka mitmesuguseid neuralgiaid ja peavalu, neid kasutatakse kui rahustit, krambivastast vahendit ja valuvaigistit rasedate ülierutuvuse, hüsteeria, hüpohondria, unetuse ja oksendamise puhul, aga ka neerukivitõve (kõikide kivitüüpide) korral. Need kõrgendavad ka kivide väljumist. Igemehaiguste ja hambavalu korral loputatakse melissitõmmisega suud. Melissitõmmisega tehtud kompresse pannakse liigestele ja lihastele reumaatilise valu korral, samuti põrutada saanud kohtadele, haavanditele ja furunkulitele. Värsketest melissiõitest võib keeta teed. Külm melissitee on värskendav jook, kuumalt on see aga higistamisvahend. Tee parandab ainevahetust ja aitab peapöörituse puhul. Melissi-mahlaga ravitakse allergilist dermatiiti. Melissile lähedane toime on harilikul naistenõgesel (Nepeta catana).

HARILIK PÄRN, Tilia cordata
Alustab õitsemist juuni lõpupäevil. Kogutakse õisikuid koos nahkja kattelehega. Õisikud laotatakse õhukese kihina ning kuivatatakse soojas (+25°...+30º C) ruumis.

Pärnaõisi kasutatakse higistamapaneva ja palavikku alandava vahendina külmetushaiguste puhul. Aitab gripi ja hingamisteede haiguse korral. Pärnaõieteed on kasutatud ka kui veeajatit, kõhuvalu (gaasivalu) leevendajat, on saadud tulemusi ka põiepõletiku puhul. Põrnaõieteel on ka rahustav toime. Südamehaigetel aga ei soovitata seda teed juua pidevalt, kuna pärnaõites leiduvad ühendid soodustavad kaaliumi väljumist organismist, mistõttu võib langeda südame jõudlus.

HARILIK TARALÕNG, Lycium barbarum
Taralõngadel on palju rahvapäraseid nimetusi. Inglise keeli kutsutakse neid näiteks teetaimeks – teaplant. Taralõnga marju ja lehti on lisatud teesegudele. Laiemalt levinud on taralõnga rahvapärane nimetus wolfberry – hundimari. Hiina taralõng on meditsiinis kasutusel olnud juba 2000 aastat kui yin’i tugevdav taim, mis soodustab ka pikaealisust.

Viljadest valmistatud keedus tugevdab neerude tööd ja kaitseb maksa mürgiste ainete mõju eest. Samuti pidi keeduse tarvitamine hästi mõjuma nägemisele. Vilju kasutatakse nt suhkurtõve, tuberkuloosi ja suguvõimetuse puhul, aga ka üldtoniseeriva vahendina stressi vastu.

Vilju süüakse värskelt, küpsetatult või kuivatatult, kerge aniisimaitse tõttu lisatakse neid isegi suppidele. Lehti, mille maitsele omistatakse meenutust piparmündist, tarvitatakse värskelt salatina või küpsetatult. Kuivatatud lehti kasutatakse tee ja röstitud seemneid kohvi aseainena. Jaapanis lisatakse lehti teele.

Läänemaailma rahvameditsiinis kasutatakse taralõngade vilju vähi ärahoidmiseks või selle koleda haiguse pidurdamiseks. Laialt kiidetud on ka goji marjade immuunsüsteemi tugevdav toime. Usutakse, et harilik taralõng pärsib mikroobe, alandab palavikku, soodustab uriinieritust, laiendab veresooni, tõstab toonust, mõjub ka lahtistavalt ja vähendab kolesteroolisisaldust veres.

Kuigi goji marjad on viimastel aastatel muutunud üldtuntud toidulisandiks ja tervisetoiduks, mida reklaamides kasutatakse väljendeid “vastunäidustusi pole” ning “teadaolevalt ohutu”, ei tasu ettevaatlikkust siiski minetada. Varasematel aegadel on kogu taralõnga taime peetud lütsiini- ja tropeiinisisalduse tõttu ka suisa mürgiseks.

PUNANE PÄEVAKÜBAR e PURPUR-SIILIKÜBAR, Echinacea Purpurea
Väga hinnatud ravimtaim, millest valmistatud tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele, tugevdab immuunsust, aidates hästi viirusnakkuste vastu. Päevakübara tinktuuril on antiseptiline toime, võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ning vähendada valu. Gripi levimise ajal soovitatakse profülaktika pärast siilkübara tinktuuri võtta iga päev. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku.Tinktuuri kasutatakse nii sees- kui ka välispidiselt.

Tinktuuri valmistamine.
Täitke klaasnõu tihedalt õitega, peale valage viin. Sulgege nõu tihedalt kaanega ja asetage paariks nädalaks päikese kätte aknale. Loksutage purki aeg-ajalt. Seejärel kurnake vedelik ümber tumedamasse pudelisse ning kasutage nagu apteegis müügil olevat tinktuuri: gripi ja külmetushaiguste korral võtke 1 sl tinktuuri sisse või segage see joomistemperatuurini jahtunud ravimtee hulka (soovitatav pärnaõie-, kummeli-, saialille-, kibuvitsamarja- või nurmenukuõietee). Nohu puhul lahjendage tinktuuri keedetud jahutatud veega 1:1 ning tilgutage ninna. Kurgu ja suukoopa kuristamiseks lahjendage seda veega 1:5.

Allikad:
Practical Poultry 2009 juulinumbris ilmunud artikkel „Araucana Buying Guide“
Briti Araucanaklubi kodulehel olevad artiklid
Maalehes ilmunud artiklid
Lutsu talu koduleht
EstFarmi koduleht
Eeesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus
Värvusgeneetika

Kodukana eellaseks peetakse puna-džunglikana ehk bankiva kana (Gallus gallus), kes kodustati Uus-Guineas või Hiinas rohkem kui 5000 aasta eest.
Kanade munemisperiood kestab umbes 300 päeva.
Sulgimisperiood 2 kuud, sel ajal nad ei mune.

Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks. Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3…2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit).

Kana sulestikuvärvus moodustub neljast põhivärvusest: mustast, valgest, pruunist ja kuldsest. Nende värvuste kõikvõimalikud kombinatsioonid annavadki kanade tõuti varieeruva sulestikuvärvuse (kümned erinevad värvused). Erinevalt imetajatest võivad kana sulestiku värvust mõjutada ka taimse päritoluga karotinoidid, mis akumuleeruvad sulgedes ja nahas, organismi aga satuvad taimse söödaga. Need pigmen­did võivad anda mustadele sulgedele roheka või pruunika varjundi ning muuta naha, noka ja jalgade värvuse valgeks, kollaseks, sinakaks või rohekaks.
Munakanadel on eelistatavam noka ja jalgade kollane värvus, sest see võimaldab massvalikul hinnata kana munevust; mida valgemad on kana nokk ja jalad, seda intensiivsemalt ta muneb, sest karotinoidide eraldamine munarebu kaudu on sel juhul suurem. Halvema munevusega (ww) kanal on aga jalad ja nokk helekollased. Selektsiooniga on täiskasvanud kana sulestikuvärvus kujundatud tõu­tunnuseks. Paljude kanatõugude sulestikuvärvus sõltub soost, kusjuures kukkedel on see kirevam.

Lindude suurus:
Kuked 3,2-4 kg
Kanad 2,7-3 kg

Munatoodang: 180-220 muna aastas, keskmise massiga 58-60 g. Australorpide käes on maailma rekord munade tootmises (364 muna aastas).

Muna värv: hele - kuni tumepruunid.
Sulestiku värvused: black (standard), samuti blue & white.

Kirjeldus:
Australorbid on tiheda, siidja läikivmusta roheka metalse helgiga sulestikuga. Rind on neil lai ja tugev, kere massiivne, pea väheldane ja väikese lehtharjaga. Jalad ja nokk on tumehallid.
Nad on Orpingtonist väiksemad, kuid neil on palju liha oma kasvu kohta. Rahulikud ja sõbralikud linnud. Vastupidavad külmale. Munemist alustavad 5 kuuselt. Haudeinstinkt vähe arenenud.

Tõu ajalugu:
Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias lihakanadest, mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Hea aklimatiseerumisvõime tõttu levisid nad kiiresti. Austraalias ja ka teistes maades kasutati australorpe siiski rohkem suuretoodanguliste munatoodangu suunaga krosside saamiseks, enamasti koos valgete leghornidega. Eestisse toodi australorbid USA-st 1946 a.

Araucana on kerget tõugu munakana.

Lindude suurus:
Kukk - suur lind 2,7-3,2 kg, kääbus 740-850g
Kana - suur lind 2,25-2,7kg, kääbus 680-790g

Munatoodang:
200-240, puna-must Araucanal 250+ muna aastas.

Muna värv: helesinine
Tõupuhta Araucana muna on helesinine, mitte roheline ega oliivikarva. Helesinine värv on ühtlane läbi kogu koore, mitte ainult pealispinnal.

Sulestiku värvused: Black, White, Black Breasted Red, Blue, Buff, Silver.

Araucana (hääldus a-roo-kana) on saanud oma nime Arauca provintsi järgi Põhja-Tšiilis.
Araucanal on kaks erinevat standardit - Põhja-Ameerika ja Briti standart. Viimast tunnistatakse ka Uus-Meremaal ja Austraalias. Mõlemal juhul on olemas nii suur lind kui kääbus.

Tõu üldiseloomustus Briti standardi järgi:
Sulestik on vastu keha liibuv. Udusuled on hallid (v.a. valgetel lindudel). Tiivad suured ja tugevad, vastu keha hoidvad. Araucanad on vägagi lennuvõimelised. Saba 45° all hästi arenenud sirpsaba. Silm erkoranž. Väike soovitavalt kolmerealine herneshari on erepunane ja kanal peatupsu sees peaaegu nähtamatu. Peatups on väike ja madal, ei tohi kindlasti varjata nägemist. Kõrvatupsud varjavad kuulmekäike, habe. Lokutid puuduvad. Jalad keskmise pikkusega ja tugevad, kõikidel värvustel (v.a. cucoo) mustad, hallid või oliivikarva. Cucool valged hallide täppidega. Neli varvast hästi harali.

Sabatul versioonil on tagumik ümar, sadulasuled hästi arenenud. Sabasuled puuduvad täiesti. Puudub täielikult ka see kolmnurkne nn. „kanasaba“ kere küljes. Kõrvatupsud on silmatorkavalt suured ja katavad kuulmeava täielikult. Sabatud linnud on sabaga versioonist pisut väiksemad. Helerohelised, tumerohelised või oliivikarva munad.

Tõu ajalugu:
Kui Hispaanlased Lõuna-Ameerikasse purjetasid, oli neil kaasas kergeid Vahemeremaade tõugu kanu, mis õige pea ristusid Inkade kohalike kanadega. Sinise munavärvi algupära selgitamiseks on mitmeid teooriaid. Prof. Castolle on arvamusel, et sinine munavärv on tulnud L-Ameerika metsikult džunglikanaliselt, kes munes helesiniseid mune ja kodustati ammu enne Hispaanlaste saabumist. Need linnud olid Ameerika faasanid, keda kutsuti Chachalaca. Chacalaca kukkesid ristati kodukanadega, et saada võitluskukkesid. Osad nendest hübriididest osutusid sigimisvõimelisteks ja munesid siniseid mune.

Tõsised vead ja puudused, mida vältida:
Liiga lame rind ja püstine kehahoiak. Oravasaba või vildak saba. Peatups liiga suur või liiga väike. Peatupsu või habeme või kõrvatupsude puudumine. Hari ei ole herneshari, vaid lehterhari, lontis või keerdus. Kana hari suurem minimaalsest võimalikust. Silmade värv standardist erinev või pärlsilmad. Kollased või standardist erinevad jalad, sulisjalad. Udusulgedes valget. Ebaühtlane või laikudega rinnaku värvus.

Minu kogemus:
Minu araucanad on väga elavaloomulised ja tragid linnud. Kasvult teistest kanadest, eriti Braamadest märkimisväärselt pisemad, kompenseerivad nad selle oma agarusega. Kui küna juures jäävad nad suurtele alla, siis peost visatud maiuspalad haaravad nad otse lennult juba enne kui teised linnud üldse taipavad kohale tormata. Vastupidiselt teistele kanadele eelistab ta alati juurvilja jõusöödale. Minu tänane araucana muneb üsna stabiilselt 21 - 23 muna kuus.
Igati toredad ja vahvad linnukesed.

Peaks veel lisama, et oma helesinise munavärvuse tõttu on nad harrastus linnupidajate poolt üsnagi hinnatud, kuid nende tibusid saada on pea võimatu. Selle tõu pidajaid on Eestis vist küll käputäis ja väidetavalt on araucanadel üsna väike kooruvus. Viimati, kui ei õnnetunud tibusid saada, ostsin haudemunad. Õnnestus saada vaid 10 muna, neist koorus vaid 5 lindu nind neist omakorda vaid 2 kana.

Brahma (braama) on lihakana.

Lindude suurus:
Kuked 4,5...5,5 kg
Kanad 3,5...4,5 kg

Munatoodang:
Kuni 120...150 muna aastas.
Muna kaal umbes 55 - 65 g.

Muna värv: kreemikas või pruun.

Sulestiku värvused: Light, Dark, Gold, Buff.

Kirjeldus:
Brahma lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad. Brahma kuulub samuti raskete tõugude hulka. Kolmerealine herneshari (rooshari) ja sulgedega kaetud jalad. Braamasid kasutatakse palju lihakanade aretustöös. Lihaomadused on neil veidi paremad kui kotšinitel, munatoodang aga niisama suur.
Tibud arenevad aeglaselt ja noorkanad hakkavad munema 8…9 kuu vanuselt. Kanad on väga head haudujad ja tibude kasvatajad.

Sulestiku värvuselt eristatakse põhiliselt heledaid ja tumedaid braamasid.
Heledate sulestik on hõbevalge. Kaelasuled on tumedad, valge äärisega, tüürsuled roheka helgiga mustad, suured sirpsuled tihti valge äärisega.
Tumedate braamade sulestiku põhivärvus on must, pea, selg, õlad ja tiibade kattesuled aga hõbevalged. Selle tõu linnud, samuti kui kotšinidki, on dekoratiivse väljanägemisega.

Minu kogemus: Braamad on väga rahumeelsed ja väärikad linnud. Selletõttu valisin ka mina braamad oma esimesteks kanadeks.
Meie kliimas on nende suureks eeliseks teiste kanatõugude ees vastupidavus külmale - neil on väga kohev paks sulestik ja sulgedega kaetud jalad. Kuna kanadel on jalad eriti külmaõrnad (miks nad ei maga maapinnal vaid õrrel), siis on sulgedega kaetud jalad külmas kliimas oluliseks eeliseks. Seetõttu on nad ka talveperioodil väga tublid munejad. Braama munatoodangu keskmine on väike tänu perioodile, mis neil igal hooajal tibude haudumiseks ja kasvatamiseks kulub. Mõni neist on aga eriti agar hauduja. Nii mõnedki noorkanad hakkasid mul hauduma juba peale esimese 10 muna munemist, munesid veel mõned munad ja jälle kuu aega niisama pesal. Mina sellest tõust lõpuks loobusidn väiksemate tõugude kasuks, kuna mul on niigi väike ruum kanade ületalve pidamiseks ja kui siis pesad on hõivatud järgemööda mitte munejate poolt, muutub see lõpuks üsna tüütuks.
Braamade munad on aga väga maitsvad - kuidagi hoopis teistsuguse koostisega kui teistel kanadel. Ning kõigil minu braamadel oli munakollase osakaal kogu munast silmnähtavalt suurem kui teistel kanadel.

Braamade värvuse kohta sooviks veel lisada, et mitmetes ametlikes tõukirjelduses on märgitud, et "eristatakse põhiliselt heledaid ja tumedaid braamasid". Minu jaoks on see arusaamatu, sest lisaks valgetele (nn heledad) braamadele olen netiavarustes ja teiste linnukasvatajate juures näinud väga palju värve, sh buff ja kuldbraamad, mis on ka minul olnud.

Marans on liha-munakana.

Lindude suurus:
Kukk 3,5-4 kg
Kana 2,6-3,2 kg

Munatoodang:
200-250 muna aastas.
Munad L-suuruses, so 70-80g, noorkana 65g.

Muna värv: šokolaadipruun. Maransid on kõige tumedamaid  läikivpruune mune munev kanatõug maailmas.

Sulestiku värvused: Black Copper [APA], Blue Copper, Splash, Wheaten, Cuckoo jt.

Kirjeldus ja päritolu:
Maransid on Prantsuse tõug ja oma nime saanud Maransi linna järele La Rochelli lähistelt Prantsusmaalt.
Tuntumad värvusvariatsioonid on copper-black, copper-blue, splash, wheaten.

Jalgadel on välisküljel iseloomulik sulistriip.

Minu kogemus:
Mul endal on olnud seni paar aastat marans tõukukk ja sellega ristasin kõiki oma kanasid. Kuke poolt saadud tumepruuni muna geen andis kõikidele ristandkanade munadele tumedat tooni juurde - helesinistest said tumerohelised ja tumebeežid munad, kreemikate munejate tibudest piimashokolaadi värvi munade munejad.
Maransi kanad on mul hetkel esimest aastat. Ka nende kooruvus oli väga niru. 14 munast koorus 5 tibu, neist 2 kana. Ühest jäin lihtsalt ilma ja nüüd (2013/14 talv) ongi mul vaid 1 copper black marans kaunitar..

Sussex on liha-munakana.

Lindude suurus:
Kukk 3,8 kg
Kana 2,8 kg

Munatoodang: 170 - 200 muna aastas. Munade keskmine kaal 57 - 60g.
 
Muna värv: kreemikas kuni pruun.

Sulestiku värvused: Red, Light, Speckled, Silver, Golden, Brown, White, Lavender, Buff jt.

Tõu ajalugu: Sussex on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud XIX s. esimesel poolel Sussexi krahvkonnas algul liha tootmise otstarbeks. Kuid peagi saadi ka teisend, mis kuulub liha-munatõugude hulka. Aretatud braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil.

Tõukirjeldus:  Kuuluvad raskete tõugude hulka. Lihthari, heledad jalad. Külmale väga vastupidavad linnud. Sussexi omapäraks on ka see, et ristates erinevat värvi kana ja kukke, lähevad kanatibud kuke värvi ja vastupidi. Nii saab  kohe koorumise järel kana- ja kuketibusid omavahel eristada.

Minu kogemus:
Sussexid on minu jaoks hea avastus - nad on külmale vastupidavad, munemist alustasid juba 21 nädalal (5. kuul) ning mis põhiline - nad ei haudu. Lihtsalt munevad oma kauneid kreemikaid mune.