Ravimtaimed koduapteegis, Tatjana Gorbunova
Ravimtaimedega ravimine (keedisteede, salvide, tinktuuride jmt valmistamine)
Aialeht.ee - maitse- ja ravimtaimed
Seedehäirete korral - liht-naistepuna, saialill, ahtalehine põdrakanep, teekummel, piparmünt, paiseleht, hall lepp, võilill, kortsleht ja islandi samblik.
Maksahaiguste korral - vesihein, liht-naistepuna, arukask, kõrvenõges, võilill, teekummel ja saialill.
Kuseteehaiguste korral -kanarbik, kurgirohi, linnurohi, liht-naistepuna, paiseleht, suurmungalill, leesikas ja väike leeder.
Südamele on kasulikud aedmeliss, suur mungalill, piparmünt, palderjan ja vesihein.
Ainevahetust parandavad kurgirohi, liht-naistepuna, vesihein, kõrvenõges ja aedmeliss.
Rahustava toimega on kanarbik, liht-naistepuna, vesihein, palderjan, pune, põldmurakas, aedmeliss, võilill ja teekummel.
Ateroskleroosi ärahoidmiseks - aasristik, kortsleht, võilill, teekummel ja vesihein.
Lahtistina toimivad aaloe, palderjan, pune, kõrvenõges, aedmeliss, kurgirohi, teekummel ja vereurmarohi.
Kinnistava toimega on arukask, linnurohi, liht-naistepuna, islandi samblik, saialill, ahtalehine põdrakanep, aasristik, vaarikas, paiseleht, piparmünt, hall lepp, raudrohi ja osi.
Tõmmise valmistamine
.
Te võite ise valmistada enda jaoks lihtsamaid taimsegusid, kasutades selleks erinevaid ravimtaimi. Kõik taimed sobivad üksteisega ja võite neid võtta võrdseis osades.
Kui teil on vaja käsutada vereurmarohtu, siis võtke seda ainult pool annust. Talvel võib igale taimsegule lisada l supilusikatäie kibuvitsamarju, aga ainult sel juhul, kui teil ei ole suurenenud verehüübivus.
Kui valmistate ravimteed välispidiseks kasutamiseks, tuleb taimsegu võtta topeltkoguses.
Ravimtaimed minu aias.
Ravimina kasutatakse ürti ja õisi. Ürti kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga, lõigates ära kuni 15 cm pikkuse ladvaosa. Kogutu kuivatatakse kiiresti õhu käes vilus või hästi tuulutatavas ruumis. Ilusa ilmaga kulub kuivamiseks 5 kuni 7 päeva. Kuivatada võib ka kuivatis temperatuuril 40-50 °C. Võib koguda ka ainult õisikuid. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Raudrohupreparaatidel on põletiku- ja allergiavastane, bakteritsiidne, haavu parandav ja verejooksu peatav toime. Need tugevdavad emaka kokkutõmbeid.
Neid võetakse sisse emaka-, soole-, kopsu- ja hemorroidaalse verejooksu korral, välispidiselt tarvitatakse nina-, igeme- ja haavaverejooksu puhul, nahahaiguste, põletuse, haavandite, furunkulite, nahatuberkuloosi ja ohtra juuste väljalangemise korral. Raudrohul on soole ning kuse- ja sapiteede silelihaseid lõdvestav, sapieritust suurendav, kõhugaase vähendav, vererõhku alandav, söögiisu äratav ning ainevahetust ja menstruatsiooni korrastav toime. Raudrohu-preparaadid hoiavad ära neerukivi, suurendavad piimaeritust ja panevad higistama.
Raudrohi on vastunäidustatud (välja arvatud segudes) trombisoodumuse ja ülihappesusega gastriidi korral.
Ravimina kasutatakse ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga. Kogutu seotakse kohedaiks kimpudeks ja kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis temperatuuril 45-60 °C. Säilitatakse puu- või klaasnõus kuni 2 aastat
Eesti rahvameditsiinis on kortslehte kasutatud rohkesti, sellele viitavad rahvapärased nimetused: üheksaväeline, üheksamavägine, pasarohi, luutõberohi jt.
Kortslehepreparaatidel on kootav, põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, verejooksu peatav, kuseeritust ergutav, rögalahtistav ja haavu parandav toime. Need ergutavad mao talitlust ja piimaeritust rinnaga toitvatel naistel ning kolesterooli teket. Neid võetakse sisse kõhulahtisuse, düsenteeria, kopsu-, peensoole-, neeru- ja põiepõletiku, loiu soolte peristaltika, maohaavandite, seedeelundite voolmete, tursete, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, ülirohke menstruatsiooni, verejooksu, kehvveresuse, ateroskleroosi j a reumatismi puhul. Tõmmist tõmmatakse ninna ägeda nohu ja ninaverejooksu korral. Seda on soovitav kasutada surveloputuseks valgevooluse, ülirohke menstruatsiooni ja emakaverejooksude puhul. Leheputru pannakse haavadele, furunkulitele ja põletikulistele kohtadele. Ravimina kasutatakse ürti. Seda kogutakse õitsemise ajal ilusa ilmaga. Kogutu seotakse kohedaiks kimpudeks ja kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis temperatuuril 45-60 °C. Säilitatakse puu- või klaasnõus kuni 2 aastat
Eesti rahvameditsiinis on kortslehte kasutatud rohkesti, sellele viitavad rahvapärased nimetused: üheksaväeline, üheksamavägine, pasarohi, luutõberohi jt.
Kortslehepreparaatidel on kootav, põletikuvastane, antiseptiline, rahustav, verejooksu peatav, kuseeritust ergutav, rögalahtistav ja haavu parandav toime. Need ergutavad mao talitlust ja piimaeritust rinnaga toitvatel naistel ning kolesterooli teket. Neid võetakse sisse kõhulahtisuse, düsenteeria, kopsu-, peensoole-, neeru- ja põiepõletiku, loiu soolte peristaltika, maohaavandite, seedeelundite voolmete, tursete, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, ülirohke menstruatsiooni, verejooksu, kehvveresuse, ateroskleroosi j a reumatismi puhul. Tõmmist tõmmatakse ninna ägeda nohu ja ninaverejooksu korral. Seda on soovitav kasutada surveloputuseks valgevooluse, ülirohke menstruatsiooni ja emakaverejooksude puhul. Leheputru pannakse haavadele, furunkulitele ja põletikulistele kohtadele.
Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud. Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas pööningul või varikatuse all õhukese kihina laiali laotatult ja tihti segades. Kuivatis kuivatades ei tohi temperatuur ületada 40-45 °C. Kuivatamise võib lõpetada siis, kui õisik kõrgesti pudeneb. Säilitatakse plekknõus l aasta.
Saialillepreparaatidel on mikroobi-, põletiku- ja sügelemisvastane, haavu parandav, kootav, verdpuhastav, rahustav, hüpotensiivne, spasmolüütiline, sapieritust ergutav, dermatooniline ja valuvaigistav toime.
Neid võetakse sisse gastriidi, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, koliidi, enterokoliidi, maksa- ja sapipõiehaiguste puhul, kõrgvererõhutõve algstaadiumis, eriti kliimaksi ajal ja südame arütmiat põhjustavate südamehaiguste raviks.
Need suurendavad organismi vastupanuvõimet mitmesuguste ekstremaalsete toimete vastu.
Välispidiselt tarvitatakse neid lõikehaavade, mädanevate ja halvasti paranevate haavade, põletuste, seborröa, lamatiste, fistulite, külmumise, emakakaela erosiooni, kolpiidi, proktiidi, paraproktiidi, angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul.
Ravimina kasutatakse vilju ja lehti, mõnikord ka juuri. Marju korjatakse kuiva ilmaga, valminud marjad eralduvad kõrgesti õiepõhjast. Pärast lühiajalist närvutamist päikese käes kuivatatakse neid kas päikese kätte õhukese kihina laiali laotatult või kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Kuivanud droogist eemaldatakse mustaks tõmbunud marjad. Lehti kuivatatakse varikatuse all, pööningul või kuivatis. Juured pestakse puhtaks ja kuivatatakse sama moodi kui marju. Säilitatakse koti sees või puunõus 2 aastat.
Vaarikapreparaatidel on kuseeritust ergutav, verejooksu peatav, palavikku alandav, higileajav, kootav, skleroosivastane, haavu parandav, antibakteriaalne ja valuvaigistav toime. Need alandavad vere suhkrusisaldust.
Neid preparaate võetakse sisse külmetuse, kopsupõletiku, seedeelundite haiguste (kui nendega kaasneb oksendamine, põletik või verejooks), kõhulahtisuse, kehvveresuse, kroonilise reumatismi, suhkrutõve, leetrite, neurasteenia ja krooniliste nakkushaiguste korral.
Välispidiselt tarvitatakse neid mähiste tegemiseks ekseemi, roosi ja rasu-täppide puhul.
Marjad on vastunäidustatud podagra- ja nefriidihaigetel.
Ravimina kasutatakse lehti. Neid kogutakse õitsemise ajal, kindas käega lehti varrelt, alates ladvast maha roobitsedes. Nõgesed võib ka maha niita, lasta siis lehtedel närbuda (närbunud nõges ei kõrveta) ja siis lehed varte küljest ara noppida või roobitseda. Kuivatatakse õhukese, 3-4 cm paksuse kihina varikatuse all või hästi tuulutataval pööningul. Päikese käes ei ole soovitav kuivatada, kuna droog kaotab siis oma loomuliku värvuse ja vitamiinid lagunevad. Säilitatakse kuivas, hästi tuulutatavas ruumis 2 aastat.
Toiteomaduste poolest ei ole kõrvenõges oalistest kehvem.
Kevadeti on kasulik tarvitada nõgesemahla. Selle valmistamiseks tuleb lehed lisandeist puhastada, pesta korralikult jooksva vee all, pigistada kuivaks, kupatada keeva veega ja lasta läbi hakkmasina. Saadud mahlale lisatakse keeva vett vahekorras l:3 ja keedetakse 3-5 minutit. Võtta sisse l supilusikatäis 3 korda päevas söögi ajal. Ravikuur kestab 2-4 nädalat.
Kõrvenõgesepreparaatidel on verejooksu peatav toime, neid kasutatakse emaka-, kopsu- ja ninaverejooksu peatamiseks. Raud koos proteiini, vitamiinide, klorofülli ja ränihappega ergutavad organismi süsivesiku- ja valguvahetust, mis omakorda tõstab südame ja veresoonte, hingamis- ja teiste elundite toonust.
Kõrvenõgesetõmmisega ravitakse pea kõiki kauakestvaid ja organismi vastupanuvõimet vähendavaid kroonilisi haigusi. Kõrvenõgesest on abi ka aneemia korral. Ta suurendab hemoglobiini ja erütrotsüütide kogust veres. Kõrvenõgest kasutatakse ka maksa-, sapi-, mao- ja soolehaiguste ravimisel ning kui täiendavat vahendit kopsutuberkuloosi, bronhiidi, malaaria, kõhunäärmehaiguste ning peensoole ägeda ja kroonilise põletiku ravimisel.
Välispidiselt tarvitatakse kõrvenõgest naha sügelemise, soori, liigesevalude, kõõmaja juuste väljalangemise puhul.
Tuleb meeles pidada, et nõges suurendab vere hüübimist. Tromboflebiidi ja varikoossete veenilaiendite korral, aga ka vanemas eas tuleks hoiduda nõgese kuritarvitamisest.
Ravimina kasutatakse vilju, mida korjatakse enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad oma raviomadused. Kuivatatakse kuivatis (ahjus) temperatuuril 90-100 °C, õigesti kuivatatud droog peab olema punakaspruuni või kollast värvi. Säilitatakse klaaspurgis või kotis 2 aastat.
Kibuvitsapreparaatidel on kuse- ja sapieritust ergutav, üldtugevdav, põletiku- ja ateroskleroosivastane ning verejooksu peatav toime, need reguleerivad organismis toimuvaid hapendumisprotsesse, suurendavad hormoonide sünteesi, fermentide aktiivsust ja kudede uuenemist. Need tõstavad organismi vastupanuvõimet väliskeskkonna ebasoodsaile tegureile.
Kibuvitsapreparaate võetakse sisse mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, naistehaiguste, avitaminoosi, kõrgvererõhutõve ja ateroskleroosi profülaktikaks, mitmete ägedate ja krooniliste haiguste puhul, kui nendega kaasneb C-vitamiini kaotus, eriti lapse- ja vanurieas. Neid on soovitav tarvitada ka rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel. Neid kasutatakse nakkushaiguste, kehvveresuse, luumurdude, potentsi tõstmise, unehäirete, bronhiidi, tuberkuloosi, põiekivide, maokatarri, maomahla alahappesuse ja fermendivaeguse, neeru- ja põiehaiguste ning tursete korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi. Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõve. Kibuvitsamarjadest saadud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste j a muude nahavigastuste puhul.
Tuleb teada, et kibuvitsa pika ja suurtes annustes tarvitamise korral veri pakseneb, mis mõjub südame ja kõhunäärme talitlusele.
Ravimina kasutatakse juurikat koos juurtega, lehti ja õisi.
Lehti ja õisi kogutakse õitsemise ajal. Neid kuivatatakse tavalisel viisil. Juurikaid ja juuri kogutakse sügisel, kui taim ise on juba närbunud. Juurikas ja juured närvutatakse õhu käes ning kuivatatakse kuivatis temperatuuril 40--50 °C.
Nurmenukupreparaatidel on rögalahtistav, rahustav, kuse- ja higieritust ergutav toime. Neid tarvitatakse läkaköha ja teiste ülemiste hingamisteehaiguste, peavalu, kroonilise kõhukinnisuse korral ning kui vitamiiniallikat.
Neid võetakse sisse kopsupõletiku ja bronhiidi korral ning kui rahustit.
Piparmündiõisi ja -lehti tarvitatakse juustu, salatite, suppide, liha-, käia- ja aedviljatoitude maitsestamiseks. Liigne kogus teeb aga toidu mõruks, piparmünti soovitatakse lisada keevale (kuumale) toidule.
Ravimina kasutatakse ürti. Ladvaosi kogutakse õiepungade moodustumise ajal, kuivatatakse varjus, pööningul või mõnes muus katusealuses. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Piparmündipreparaatidel on rahustav, valuvaigistav, sapieritust ergutav, antiseptiline ja antitoksiline toime. Need lõdvestavad siseelundite silelihaseid ja suurendavad sapi nõristumist. Kõik eelmainitu toimub tänu mentoolile, kuna see võib reflektoorselt laiendada südame", kopsu- ja ajuveresooni. Mentooli lokaalsel tarvitamisel ahenevad perifeersed veresooned ja väheneb närvilõpmele tundlikkus (ka valu suhtes).
Piparmünti kasutatakse neurooside, unetuse, suurenenud erutuvuse ja südame-voolmete (stenokardia) raviks. Teda soovitatakse tarvitada ka sapipõiepõletiku ja sapikivitõve ning ülemiste hingamisteede haiguste puhul, samuti seedetegevuse parandamiseks ning iivelduse ja oksendamise vastu. Piparmündi veega loputatakse suud põletike, hambavalu ja ebameeldiva suulõhna puhul. Piparmünditee aitab ülihappesuse, koliidi, ülirohke ja vähese menstruatsiooni korral. Piparmündiõli kasutatakse valuliku hemorröa raviks.
Seenhaigustest kahjustatud nahale pannakse värsketest lehtedest putru.
Eestis kasvab aedades metsistunult ka kähar münt, millel on erinevalt piparmündist heleroheline värvus, kurrulised lehed ja tunduvalt erinev lõhn. Kähara mündi lehtedest tehtud teega ravitakse külmetushaigusi, see aitab ka kõhugaaside korral. Teisi Eestis kasvavaid mündiliike ravimtaimena ei kasutata.
Ettevaatust, piparmündi ülemäärasel tarvitamisel võivad tekkida valud südame piirkonnas.
Ravimina kasutatakse lehti. Neid kogutakse õitsemise ajal. Pärast lehekorjet tuleb taime väetada. Lehti kuivatatakse varjulises köhas või kuivatis temperatuuril 35 °C. Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat.
Melissipreparaate kasutatakse südamepekslemise, hingeldamise ja silelihaste spasmide korral, need alandavad vererõhku, tekitavad söögiisu, on oksendamis-ja puhitisvastase toimega, ravivad mitmesuguseid neuroose ning valulikku ja vähest menstruatsiooni.
Nendega ravitakse ka mitmesuguseid neuralgiaid ja peavalu, neid kasutatakse kui rahustit, krambivastast vahendit ja valuvaigistit rasedate ülierutuvuse, hüsteeria, hüpohondria, unetuse ja oksendamise puhul, aga ka neerukivitõve (kõikide kivitüüpide) korral. Need kõrgendavad ka kivide väljumist. Igemehaiguste ja hambavalu korral loputatakse melissitõmmisega suud. Melissitõmmisega tehtud kompresse pannakse liigestele ja lihastele reumaatilise valu korral, samuti põrutada saanud kohtadele, haavanditele ja furunkulitele. Värsketest melissiõitest võib keeta teed. Külm melissitee on värskendav jook, kuumalt on see aga higistamisvahend. Tee parandab ainevahetust ja aitab peapöörituse puhul. Melissi-mahlaga ravitakse allergilist dermatiiti. Melissile lähedane toime on harilikul naistenõgesel (Nepeta catana).
Alustab õitsemist juuni lõpupäevil. Kogutakse õisikuid koos nahkja kattelehega. Õisikud laotatakse õhukese kihina ning kuivatatakse soojas (+25°...+30º C) ruumis.
Pärnaõisi kasutatakse higistamapaneva ja palavikku alandava vahendina külmetushaiguste puhul. Aitab gripi ja hingamisteede haiguse korral. Pärnaõieteed on kasutatud ka kui veeajatit, kõhuvalu (gaasivalu) leevendajat, on saadud tulemusi ka põiepõletiku puhul. Põrnaõieteel on ka rahustav toime. Südamehaigetel aga ei soovitata seda teed juua pidevalt, kuna pärnaõites leiduvad ühendid soodustavad kaaliumi väljumist organismist, mistõttu võib langeda südame jõudlus.
Taralõngadel on palju rahvapäraseid nimetusi. Inglise keeli kutsutakse neid näiteks teetaimeks – teaplant. Taralõnga marju ja lehti on lisatud teesegudele. Laiemalt levinud on taralõnga rahvapärane nimetus wolfberry – hundimari. Hiina taralõng on meditsiinis kasutusel olnud juba 2000 aastat kui yin’i tugevdav taim, mis soodustab ka pikaealisust.
Viljadest valmistatud keedus tugevdab neerude tööd ja kaitseb maksa mürgiste ainete mõju eest. Samuti pidi keeduse tarvitamine hästi mõjuma nägemisele. Vilju kasutatakse nt suhkurtõve, tuberkuloosi ja suguvõimetuse puhul, aga ka üldtoniseeriva vahendina stressi vastu.
Vilju süüakse värskelt, küpsetatult või kuivatatult, kerge aniisimaitse tõttu lisatakse neid isegi suppidele. Lehti, mille maitsele omistatakse meenutust piparmündist, tarvitatakse värskelt salatina või küpsetatult. Kuivatatud lehti kasutatakse tee ja röstitud seemneid kohvi aseainena. Jaapanis lisatakse lehti teele.
Läänemaailma rahvameditsiinis kasutatakse taralõngade vilju vähi ärahoidmiseks või selle koleda haiguse pidurdamiseks. Laialt kiidetud on ka goji marjade immuunsüsteemi tugevdav toime. Usutakse, et harilik taralõng pärsib mikroobe, alandab palavikku, soodustab uriinieritust, laiendab veresooni, tõstab toonust, mõjub ka lahtistavalt ja vähendab kolesteroolisisaldust veres.
Kuigi goji marjad on viimastel aastatel muutunud üldtuntud toidulisandiks ja tervisetoiduks, mida reklaamides kasutatakse väljendeid “vastunäidustusi pole” ning “teadaolevalt ohutu”, ei tasu ettevaatlikkust siiski minetada. Varasematel aegadel on kogu taralõnga taime peetud lütsiini- ja tropeiinisisalduse tõttu ka suisa mürgiseks.
Väga hinnatud ravimtaim, millest valmistatud tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele, tugevdab immuunsust, aidates hästi viirusnakkuste vastu. Päevakübara tinktuuril on antiseptiline toime, võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ning vähendada valu. Gripi levimise ajal soovitatakse profülaktika pärast siilkübara tinktuuri võtta iga päev. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku.Tinktuuri kasutatakse nii sees- kui ka välispidiselt.
Tinktuuri valmistamine.
Täitke klaasnõu tihedalt õitega, peale valage viin. Sulgege nõu tihedalt kaanega ja asetage paariks nädalaks päikese kätte aknale. Loksutage purki aeg-ajalt. Seejärel kurnake vedelik ümber tumedamasse pudelisse ning kasutage nagu apteegis müügil olevat tinktuuri: gripi ja külmetushaiguste korral võtke 1 sl tinktuuri sisse või segage see joomistemperatuurini jahtunud ravimtee hulka (soovitatav pärnaõie-, kummeli-, saialille-, kibuvitsamarja- või nurmenukuõietee). Nohu puhul lahjendage tinktuuri keedetud jahutatud veega 1:1 ning tilgutage ninna. Kurgu ja suukoopa kuristamiseks lahjendage seda veega 1:5.