Talvel sügavkülmast omavalmistatud mahla juua tundub elementaarne. Oleme teinud sügiseti täiesti naturaalset, ilma suhkruta, ilma keetmata õunamahla ligi 100L ja kevadeks kõik otsas. Tihtipeale isegi ei lahjenda veega vaid joome naturaalsel moel. Nii üllatav kui see ka ei ole - omatehtud õunamahl on absoluutselt ilma suhkruta täitsa magus. Kui ise poleks teinud, ei usuks seda juues iial.

Nüüd, mil rabarberi põõsad juba tohutult suureks paisunud, tekkis mõte, et võiks lisaks koogile ja suvisele rabarberi joogile ka rabarberi mahla teha. Seni on mind takistanud teadmine, et rabarber on üks hapu värk ja tõenäoliselt ma seda mahla nii või naa pärast juua ei taha. Ostsin huvi pärast öko poest naturaalset rabarberi mahla ja ülla-ülla, see oli imehea.

Kuna lapitöid teevad eelkõige õrnema soo esindajad, siis täitsa juhtumisi domineerivad lapitekkidel lillelised kangad, kutsud, mõmmid, hobused ja muud hingelised teemad. Olen mitmel korral teinud otsuse, et nüüd tulevad poiste tekid ja mitte ainult poiste värvides vaid ka piltidega, mis poistele VÄGA meeldivad.
Aga no ei oska joonistada. Kui mõmmid veel kuidagi õnnestuvad, siis autod.... no nende joonistamisega kah veel kuidagi tulen toime. Aga mingi kraana või lennuk või helikopter.... mida veel. Appi! Perfektsionistina tahaks, et need ikka ilusad välja näeks ja lapse jaoks ilmselgelt äratuntavad oleksid. Ja mis kõige tähtsam - lihtsad, et ühe pisikese aplikatsiooni tegemine lugematu arv töötunde endale ei napsaks.
Nii ma seda masinavärgi teemat aina edasi lükkasin, kuni taipasin - kui ise ei oska, siis tuleb leida keegi, kes oskab ja tahab ka.

Täna on päev, mil riigikogu maaelu komisjon arutab glüfosaadi keelustamise võimalusi. Kogu südamest loodan, et suudetakse teha arukas otsus.
Olen märganud, et just tänavu on maanteepervedes sadade kilomeetrite viisi mürke maha kallatud - iga viimse kui posti ja teeviida ümber. Ju siis odav hind kaalub üle postiümbruste niitmise/trimmerdamise kulud. Raha on ikka see, mis otsustab.
Viimati kui läbi terve Eesti sõitsin, olid põllud täis traktoreid, millel pritsid küljes. Tuul oli tugev ja maanteelt oli näha, kuidas valged pilved üle põllu selle veeres asuvate majadeni ja neist üle hõljusid. Maainimesed kurdavad, et selliste päevade järgi on kogu pere haige, loomad oksendavad, peavalud jmt. Mesilased on aga hoopis ära kadunud. Aiad on õisi täis, mina pole aga mesilasi tänavu veel näinud - mitte ühtegi. Kuigi elan Harjumaal, kus haritud põlde ei olegi. Ainult söötis põllud ootamas uusehitusi. Mäletan lapsepõlve suvesid, mil ristiku õitsemise ajal oli kogu aed mesilasi täis, ei julgenud paljajalu ringi silgata.