Igaühel meist on päevi, mis panevad elu üle vähem või rohkem mõtteid mõlgutama.
Minul on seda tänane päev, mis algas juba teisiti kui tavaliselt ning jätkus täis ootamatusi ja üllatusi.
Kas 50+ on vähe või palju? Kui palju meie elus sõltub ettemääratusest, karmast või isiklikest valikutest. Mis on õnn, milles seisneb vabadus...
Üks varahommikustest õnnesoovijatest oli minu vanatädi, kellel vanust juba ligi 2x nii palju kui minul. Kummaline, kui suhtelised mõisted on "noor" ja "vana". Kui käisin lasteaias, tundusid isegi algklasside lapsed väga suurte ja "vanadena". Gümnaasiumi õpilastest ja täiskasvanutest rääkimata. Kümme aastat hiljem olid sama vanad lapsed meie kõrval täielikud põnnid ja 20 aastased juba muldvanad. Täna näen 30-40 aastastes väga noori inimesi.
Minu oma lapsed, kes juba 20 - 30 aastates, panevad mind aina imestama, et nii noored ja edukad ning oma eludega nii kenasti toimetulevad. Nii mõnigi kord näen vaimusilmas neis kunagisi põnne, kes alatihti oma tempudega mu kannatuse proovile panid. Oh seda vaeva ja muret, mis nende pärast sai läbi elatud. Oleksin osanud aimata, et minust ei sõltu sugugi nii palju, kui ma oma südames kartsin.... Nii mõnigi pisar jäänuks valamata või karistus karistamata.
Minul on seda tänane päev, mis algas juba teisiti kui tavaliselt ning jätkus täis ootamatusi ja üllatusi.
Kas 50+ on vähe või palju? Kui palju meie elus sõltub ettemääratusest, karmast või isiklikest valikutest. Mis on õnn, milles seisneb vabadus...
Üks varahommikustest õnnesoovijatest oli minu vanatädi, kellel vanust juba ligi 2x nii palju kui minul. Kummaline, kui suhtelised mõisted on "noor" ja "vana". Kui käisin lasteaias, tundusid isegi algklasside lapsed väga suurte ja "vanadena". Gümnaasiumi õpilastest ja täiskasvanutest rääkimata. Kümme aastat hiljem olid sama vanad lapsed meie kõrval täielikud põnnid ja 20 aastased juba muldvanad. Täna näen 30-40 aastastes väga noori inimesi.
Minu oma lapsed, kes juba 20 - 30 aastates, panevad mind aina imestama, et nii noored ja edukad ning oma eludega nii kenasti toimetulevad. Nii mõnigi kord näen vaimusilmas neis kunagisi põnne, kes alatihti oma tempudega mu kannatuse proovile panid. Oh seda vaeva ja muret, mis nende pärast sai läbi elatud. Oleksin osanud aimata, et minust ei sõltu sugugi nii palju, kui ma oma südames kartsin.... Nii mõnigi pisar jäänuks valamata või karistus karistamata.
Aga tänasesse päeva tagasi.
Kui ma kesklinnas parkimismajast välja sõitsin, kostis lahtisest aknast mingi kummaline hääl - tsuhha, tsuhha, tsuhha. Sain oma sünnipäeva järjekordse üllatuse osaliseks - tagaratta kumm oli tühi mis tühi. Üllatus - üllatus, sest kodust lahkudes kontrollisin kõik kummid üle. Nojah, REHVID, palun vabandust meessoo esindajate ees. :-)
Aga mis vanus siia puutub? Nimelt seda, et 20a tagasi sarnases olukorras ei jõudnud ma peadki pagasiluugi alla pista, kui mööduv auto seisma jäi ja juht mulle appi tõttas. Täna tagusin kurvalt tühja kummi ja käisin nõutu näoga ümber auto, ei mingit tolku. Jalutasin aeeglase sammuga pagasnikusse varuratta olemasolu kontrollima. Ikka ei mingit reaktsiooni. Järgnevalt otsisin välja selle kõvera asjapulga, millega polte lahti keerata, leidsin isegi tungraua üles. Ikka ei midagi. Toetasin siis kanni kapoti najale ja tegin näo, et ma ei oskagi midagi tühja kummiga peale hakata.... Tegelikult ju oskan, olen isegi aja peale ratast vahetanud ja tollasel võistlusel naiste hulgas esimeseks tulnud. Aga no ma ei hakka ju oma sünnipäeval auto alla pugema...
Õnneks siiski üks kena noormees parkis peagi minu auto kõrvale ja tegi selle ebameeldiva toimingu ise paari hetkega ära. Nii armas ja kena noormees! Saladuskatte all mainin, et see oli mu oma poeg :-) Sai vahepeal üks kõne tehtud.
Vot siis kui tore on olla mitte enam esimeses nooruses. :-)
Ja milline õnn on omada armsaid ja hoolivaid lähedasi, kellele saab alati loota. Nii pidupäeval kui mures ja leinas.
Soovin teile kõigile palju päikest ja rõõmu!
Kui ma kesklinnas parkimismajast välja sõitsin, kostis lahtisest aknast mingi kummaline hääl - tsuhha, tsuhha, tsuhha. Sain oma sünnipäeva järjekordse üllatuse osaliseks - tagaratta kumm oli tühi mis tühi. Üllatus - üllatus, sest kodust lahkudes kontrollisin kõik kummid üle. Nojah, REHVID, palun vabandust meessoo esindajate ees. :-)
Aga mis vanus siia puutub? Nimelt seda, et 20a tagasi sarnases olukorras ei jõudnud ma peadki pagasiluugi alla pista, kui mööduv auto seisma jäi ja juht mulle appi tõttas. Täna tagusin kurvalt tühja kummi ja käisin nõutu näoga ümber auto, ei mingit tolku. Jalutasin aeeglase sammuga pagasnikusse varuratta olemasolu kontrollima. Ikka ei mingit reaktsiooni. Järgnevalt otsisin välja selle kõvera asjapulga, millega polte lahti keerata, leidsin isegi tungraua üles. Ikka ei midagi. Toetasin siis kanni kapoti najale ja tegin näo, et ma ei oskagi midagi tühja kummiga peale hakata.... Tegelikult ju oskan, olen isegi aja peale ratast vahetanud ja tollasel võistlusel naiste hulgas esimeseks tulnud. Aga no ma ei hakka ju oma sünnipäeval auto alla pugema...
Õnneks siiski üks kena noormees parkis peagi minu auto kõrvale ja tegi selle ebameeldiva toimingu ise paari hetkega ära. Nii armas ja kena noormees! Saladuskatte all mainin, et see oli mu oma poeg :-) Sai vahepeal üks kõne tehtud.
Vot siis kui tore on olla mitte enam esimeses nooruses. :-)
Ja milline õnn on omada armsaid ja hoolivaid lähedasi, kellele saab alati loota. Nii pidupäeval kui mures ja leinas.
Soovin teile kõigile palju päikest ja rõõmu!
RSS Feed
