Viimasel ajal on moodi läinud igasugused sotsiaalsed ja asotsiaalsed eksperimendid. Mõtlesin minagi ühe väikese katse läbi viia. Iseendaga. Nimelt astuda mõneks päevaks välja ettevõtja rollist ning minna tagasi tööle õmblusvabrikusse, kus ma kunagi aastakümneid tagasi töötasin.
Õmblusvabrikus, kus töötasin peale seda kui olin töötanud 10 aastat lasteaia õpetajana ning enne seda kui töötasin turu-uuringute firmas, enne seda kui olin Audentese Lastekooli juhataja, enne seda kui töötasin vallavalitsuses kultuuri- ja spordi spetsialistina. Enne seda kui omandasin järjekordse kõrghariduse või rajasin oma pisikese õmblusettevõtte.
Õmblusvabrikus, kus töötasin peale seda kui olin töötanud 10 aastat lasteaia õpetajana ning enne seda kui töötasin turu-uuringute firmas, enne seda kui olin Audentese Lastekooli juhataja, enne seda kui töötasin vallavalitsuses kultuuri- ja spordi spetsialistina. Enne seda kui omandasin järjekordse kõrghariduse või rajasin oma pisikese õmblusettevõtte.
Nimelt nüüd, mil tegelen palju lapitööga, käin ma aeg-ajalt õmblusettevõttest Maidiga tootmisjääke toomas. Kast pagasnikusse ning kodus lappan ja sorteerin, kas ja mida nendest juppidest õmmelda saaks. Seekordsel külastusel tuli jutuks, et jõulud ja puhkused ukse ees, kuid mitu inimest korraga haiged. Tööd aga palju ja tähtajad - nagu alati, KIIRE! :-) Kas ma ei tahaks paar päeva appi tulla, masina taha istuda?
Minu Ei-mina ütles mulle kohe, et lollakas! Kuskile sa ei lähe! Pidid ju uuest nädalast puhkusele jääma. Viimane jõululaat lõpuks läbi, tellimused täidetud või uude aastasse planeeritud ja detsembri teine pool iseendale vabaks tehtud. Tahtsin õmmelda lõpuks iseendale midagi - uued kardinad, jõululina, ühe lapivaiba. Mõned kleidid ja sviitrid pealekauba! Mõned kingitused ka veel tegemata!!!
Minu JAH-mina niutsus samal ajal, et mine ikka - mine ikka! Mõtle kui lahe ja nostalgiline teha midagi, mida mitu aastakümmet tagasi sai tehtud.
Seekord jäi JAH-mina ülekaalukalt peale.
Minu JAH-mina niutsus samal ajal, et mine ikka - mine ikka! Mõtle kui lahe ja nostalgiline teha midagi, mida mitu aastakümmet tagasi sai tehtud.
Seekord jäi JAH-mina ülekaalukalt peale.
Minu tänane argipäev ettevõtjana algab ilma äratuskellata, kuuma koore ja meega kohviga arvuti taga. Loen päevauudiseid, koostan arveid, vastan kirjadele, teen hinnapakkumisi, surfin sotsiaalmeedias. Seejärel söödan oma kalakesed, saadan lapselapsed musi ja kalli ning igahommikuse toreda jutuvadaga lasteaeda. Siis toimetan kanadega - puhas allapanu ja pesakastid, söök ja vesi, korjan munad kokku. Mõned kiired koristused toas, kui pere laiali läinud. Kell 11 istun masina taha ja õmblen kuniks on jaksu või inspiratsiooni, väikeste pausidega tavaliselt hilisõhtuni välja. Suvel mahuvad igapäevasesse graafikusse veel aiatööd, normaalsel talvel ka lumekoristus. Õhtuti TV taga käsitsi õmblused, kavandite joonistamine/värvimine, käsitöö uudistega tutvumine, lastelastega mängimine ja nendele raamatute ette lugemine. Mõnus ja rahulik, absoluutselt stressivaba elu.
Minu esimene argipäev tehase õmblejana algas kohutava plärina saatel hommikul kell 6.45.
Kibekiirete askelduste hulka mahtusid kanadega toimetused, 2 võileiba (tavaliselt ma nii vara üldse ei söö) ja kiiruga alla kugistatud kohvi.
Autosse istusin kell 7.20 ja tuiskasin minema. Lootsin, et 40 minutit on piisav aeg õigeks ajaks kohale jõuda.
Maantee oli minu üllatuseks silmapiirini täiesti tühi?! Ei ees ega taga mitte ühtegi autot. Paar küla hiljem hakkas kahelt poolt autosid üha enam teele keerama kuni lõpuks oli minu ees ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin mingi 20 minutit ja jäin lõpuks 10 minutit hiljaks, st läbisin 25km 50 minutiga.
Mantli viskasin autosse, krabasin koti ja tormasin sisse. Tegin näo, et olen ammu kohal ja otsin tööde juhatajat.
Kibekiirete askelduste hulka mahtusid kanadega toimetused, 2 võileiba (tavaliselt ma nii vara üldse ei söö) ja kiiruga alla kugistatud kohvi.
Autosse istusin kell 7.20 ja tuiskasin minema. Lootsin, et 40 minutit on piisav aeg õigeks ajaks kohale jõuda.
Maantee oli minu üllatuseks silmapiirini täiesti tühi?! Ei ees ega taga mitte ühtegi autot. Paar küla hiljem hakkas kahelt poolt autosid üha enam teele keerama kuni lõpuks oli minu ees ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin mingi 20 minutit ja jäin lõpuks 10 minutit hiljaks, st läbisin 25km 50 minutiga.
Mantli viskasin autosse, krabasin koti ja tormasin sisse. Tegin näo, et olen ammu kohal ja otsin tööde juhatajat.
Esimene tööpäev oli täitsa tore. Kartsin hirmsasti, et juba paari tunniga muutun närviliseks, hakkan peaga vastu lauda taguma, torman uksest välja värske õhu kätte või lähen muul moel lolliks... Millal ma viimati aja peale õmblesin....? Ammu, liiga ammu. Aga ei juhtunud midagi hullu. Täitsa lahe oli minna masina taha, võtta detailide virn ette ja hakata vaikselt nohistama. Vanad head varrukaliistud, sekka taskud, mansetid, passed jmt. Mulle toodi eriti väikesed partiid - 3-5 toodet. Erinevad kangad, värvid, suurused. Vaata ainult, et õigetpidi ette saab, õiget värvi niidid peale/alla, korrektsed õmblused, liigsed märgistuse kleepsud ära nokitud.
Tööde juhataja oli sama, kes tookordki, "vana" hea Helve. Endiseid kolleege oli teisigi. Ma vahest imestan, kuidas inimesed viitsivad või suudavad ühes ja samas kohas nii kaua või lausa terve elu töötada. Ise olen tavapäraselt iga 3 aasta tagant mitte ainult töökohta vaid ka ametit vahetanud. Ikka midagi uut ja teistmoodi. Ainult Audenteses ja vallavalitsuses töötasin lausa 8 aastat.
Ühesõnaga, päev möödus täitsa kenasti - iga natukese aja tagant sitsisin Helve selja taga, et mida ma nüüd teen, kuidas ma seda teen, mismoodi selle mudeli liist peab olema, mis värvi niidiga alt ja/või pealt, kui laia tepinguga järjekordne detail tuleb õmmelda jne. Tööpäeva lõpuks ei tundnud isegi väsimust. Kõigest nälga, sest ma ei taibanud kaasa võtta ei lõunasööki ega oma tassi. Kui oled viimased 16 aastat töötanud suurtes kontorites, kus kuumade jookide automaat nurgas ja seitse erinevat lõunasöögi kohta 100m raadiuses, siis lihtsalt oledki nii sinisilmne, et ootad täisteenindust.
Tööde juhataja oli sama, kes tookordki, "vana" hea Helve. Endiseid kolleege oli teisigi. Ma vahest imestan, kuidas inimesed viitsivad või suudavad ühes ja samas kohas nii kaua või lausa terve elu töötada. Ise olen tavapäraselt iga 3 aasta tagant mitte ainult töökohta vaid ka ametit vahetanud. Ikka midagi uut ja teistmoodi. Ainult Audenteses ja vallavalitsuses töötasin lausa 8 aastat.
Ühesõnaga, päev möödus täitsa kenasti - iga natukese aja tagant sitsisin Helve selja taga, et mida ma nüüd teen, kuidas ma seda teen, mismoodi selle mudeli liist peab olema, mis värvi niidiga alt ja/või pealt, kui laia tepinguga järjekordne detail tuleb õmmelda jne. Tööpäeva lõpuks ei tundnud isegi väsimust. Kõigest nälga, sest ma ei taibanud kaasa võtta ei lõunasööki ega oma tassi. Kui oled viimased 16 aastat töötanud suurtes kontorites, kus kuumade jookide automaat nurgas ja seitse erinevat lõunasöögi kohta 100m raadiuses, siis lihtsalt oledki nii sinisilmne, et ootad täisteenindust.
Minu teine argipäev tehase õmblejana algas nõmeda plärina saatel hommikul kell 6.30.
Tavapärased kanade kuuri puhastused olin õhtul ette ära teinud, viskasin ainult söögid ette ja käskisin neil korralikult käituda. Kohvi tegin termostassi ja autosse kaasa. Süüa ei tahtnud ega jõudnud, viskasin paar lõiku sepikut käekotti.
Autosse jõudsin ikkagi alles kell 7.15 ja tuiskasin minema. Maantee oli endiselt tühi, ees kauguses paistsid paari auto tagatuled. Veidi aja möödudes hakkas taas kahelt poolt autosid juurde tulema, kuniks kogunes ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis kokku ka seekord täpselt 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin järjekordselt, rüüpasin kuuma kohvi, kuulasin muusikat ning ootasin, millal linna lastakse. Ning jäin jälle 10 minutit hiljaks, st et läbisin 25km 55 minutiga.
Mantli viskasin autosse, krabasin koti ning tormasin sisse, otse masina taha.
Lõunapausi jälle ei teinud, sest need 2 lõiku sepikut, mis kaasa võtsin, närisin puhkepausi ajal niisama ära ja jõin vett peale. Oli küll mõte autoga kuskile lõunatama minna, kuid ei viitsinud ja polnud erilist söögiisu.
Töö laabus normaalselt, mingit väsimust ei tundnud. Ventilatsioon oli kah täitsa ok, mispärast ma ette veidi muretsesin. Õmblemise tempo oli mul muidugi endiselt väike, kuid keskendumine kiirusele maksis iga kord kätte, niidinakitsad näpus :-P Tööstusmasin on küll väga mõnus ja kiire, kuid 1mm täpsusega õmblemiseks on masinaga veidi kauem vaja kohaneda.
Kuid mulle meeldib õmblustöös täpsus ja korrektsus, st kõrge kvaliteet. Ma ei suuda endale kunagi osta kiirmoe odavaid tooteid, mis minu silmis on täielik rämps - mis kvaliteedist saab rääkida, kui kangaservad on niisama lõigatud, ei mingit viimistlust, juba uuena välja veninud või narmendavad. Õmbluste otstes niidid tilpnevad või on jäänud lõpetamata. Pesta pole üldse mõtet, viska kohe minema. E-poest tellitud kauba puhul näiteks on materjalid pildi peal täitsa ok, aga kui tellitud toote kätte saad, selgub, et kangas on inetu pleekinud tooni ja/või nii õhuke, et paistab lausa läbi.
Minu kummardus kõigile, kes tänapäeval veel kvaliteedist lugu peavad ja oma tootmises seda nõuda ja järgida oskavad.
Tavapärased kanade kuuri puhastused olin õhtul ette ära teinud, viskasin ainult söögid ette ja käskisin neil korralikult käituda. Kohvi tegin termostassi ja autosse kaasa. Süüa ei tahtnud ega jõudnud, viskasin paar lõiku sepikut käekotti.
Autosse jõudsin ikkagi alles kell 7.15 ja tuiskasin minema. Maantee oli endiselt tühi, ees kauguses paistsid paari auto tagatuled. Veidi aja möödudes hakkas taas kahelt poolt autosid juurde tulema, kuniks kogunes ühtlane punaste tulede kolonn. Linna pääsemise järjekord jooksis kokku ka seekord täpselt 2 km enne Haabersti ringi. Seal ma siis tiksusin järjekordselt, rüüpasin kuuma kohvi, kuulasin muusikat ning ootasin, millal linna lastakse. Ning jäin jälle 10 minutit hiljaks, st et läbisin 25km 55 minutiga.
Mantli viskasin autosse, krabasin koti ning tormasin sisse, otse masina taha.
Lõunapausi jälle ei teinud, sest need 2 lõiku sepikut, mis kaasa võtsin, närisin puhkepausi ajal niisama ära ja jõin vett peale. Oli küll mõte autoga kuskile lõunatama minna, kuid ei viitsinud ja polnud erilist söögiisu.
Töö laabus normaalselt, mingit väsimust ei tundnud. Ventilatsioon oli kah täitsa ok, mispärast ma ette veidi muretsesin. Õmblemise tempo oli mul muidugi endiselt väike, kuid keskendumine kiirusele maksis iga kord kätte, niidinakitsad näpus :-P Tööstusmasin on küll väga mõnus ja kiire, kuid 1mm täpsusega õmblemiseks on masinaga veidi kauem vaja kohaneda.
Kuid mulle meeldib õmblustöös täpsus ja korrektsus, st kõrge kvaliteet. Ma ei suuda endale kunagi osta kiirmoe odavaid tooteid, mis minu silmis on täielik rämps - mis kvaliteedist saab rääkida, kui kangaservad on niisama lõigatud, ei mingit viimistlust, juba uuena välja veninud või narmendavad. Õmbluste otstes niidid tilpnevad või on jäänud lõpetamata. Pesta pole üldse mõtet, viska kohe minema. E-poest tellitud kauba puhul näiteks on materjalid pildi peal täitsa ok, aga kui tellitud toote kätte saad, selgub, et kangas on inetu pleekinud tooni ja/või nii õhuke, et paistab lausa läbi.
Minu kummardus kõigile, kes tänapäeval veel kvaliteedist lugu peavad ja oma tootmises seda nõuda ja järgida oskavad.
Minu kolmas argipäev tehase õmblejana algas vastiku plärina saatel hommikul kell 6.00.
Pool tundi rohkem aega kui esimesel hommikul ärgata oleks suutnud.
Kanad toimetatud, pakkisin endale lõunasöögi (!!!) kaasa. Võtsin kaasa ka taimeteesid nii endale kui kolleegidele puhkepauside ajal nautimiseks - nurmenuku, piparmündi, sidrunmelissi. Tegin kohvi termostassi ja serveerisin võileivad alustassiga autosse, kõrvalistmele.
Autosse istusin kell 7.10 ja tuiskasin minema. Maantee oli autodest tulvil!!! Nii ees kui taga linna suunduvate autode tulede rivi. Tuli meelde Kevade lugu, kus öeldi, et kaugeltnurga mehed ikka kõige varem kohale jõuavad...
Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku jälle täpselt 2 km enne Haabersti ringi, kuid liikus väga kiiresti, sest kõrvalteedelt, kust eelmistel hommikutel tihe autodevoor ennast kah maanteele pressis, ei olnud sel hetkel veel ühtegi autot. Mitte kummaltki poolt.
Kohvi ja võileibu nautisin seega sõidu ajal. Ei mingit passimist. Tööle jõudsin ligi pool tundi varem!, st läbisin 25km 25 minutiga. Rekord. Enam kiiremini vist polegi võimalik.
Otsisin üles garderoobi ja mulle näidati ette üks vaba kapp, kuhu sain oma mantli riputada.
Kuna tööpäeva alguseni oli veel hulk aega, kolasin veidi mööda maja ja uurisin, mis masinad seal on ja mida teised teevad. Päris põnev tundus ning mul tuli mõte teha fotoreportaaž teemal "Kuidas valmib päevasärk EWALD, selle ettevõtte mudel.
Õmblemisel tundsin juba mõningast rutiini. Helve juurde enam iga pisiasja pärast ei pidanud jooksma, oskasin töölehelt ise välja lugeda mis ja kuidas. Püüdsin tempot lisada, kuid mitte kuigi tulemusrikkalt. Nakitsad valvasid laua nurgal väga valvsa pilguga ja kargasid kohe kallale, kui jalg pedaalil hetkeks tõrkus.
Tundsin juba mõningast väsimust ja igatsesin oma lapitekkide juurde tagasi. Planeerisin peas uusi mustreid ning nägin vaimusilmas eelmisel õhtul saabunud kangaid - roosidega, leevikestega, öökullidega - mis jäid veel lahti pakkimata. Lõunapausi ajal nautisin sooja toitu ja lobisesin kolleegidega.
Peale lõunat toodi mulle ette pakk imepisikeste pluuside detaile - suurused alates 120cm, ehk siis päris mudilased. Pluusid olid kombineeritud mustadest ja musta-valge triibulistest kangastest. IMEVAHVAD! Nende õmblemine oli küll üks suur rõõm. Kui suured pluusid olid EWALD siis need pisikesed EWALD Junior ja Little Sir Ewald. Mulle hakkasid need pluusid nii meeldima, et läksin pärast alla tehase poodi ja ostsin Mathiasele just täpselt sellise pisikese päevasärgi, mida samal päeval ise õmblesin! Nii kena ja soliidne :-)
Markusele leidsin laheda pluusi, millel nööbid ainult üleval. Tal ju nii suur pudrukõht ees, et nööbid ei taha kinni püsida. :-)
Pool tundi rohkem aega kui esimesel hommikul ärgata oleks suutnud.
Kanad toimetatud, pakkisin endale lõunasöögi (!!!) kaasa. Võtsin kaasa ka taimeteesid nii endale kui kolleegidele puhkepauside ajal nautimiseks - nurmenuku, piparmündi, sidrunmelissi. Tegin kohvi termostassi ja serveerisin võileivad alustassiga autosse, kõrvalistmele.
Autosse istusin kell 7.10 ja tuiskasin minema. Maantee oli autodest tulvil!!! Nii ees kui taga linna suunduvate autode tulede rivi. Tuli meelde Kevade lugu, kus öeldi, et kaugeltnurga mehed ikka kõige varem kohale jõuavad...
Linna pääsemise järjekord jooksis lõõtsana kokku jälle täpselt 2 km enne Haabersti ringi, kuid liikus väga kiiresti, sest kõrvalteedelt, kust eelmistel hommikutel tihe autodevoor ennast kah maanteele pressis, ei olnud sel hetkel veel ühtegi autot. Mitte kummaltki poolt.
Kohvi ja võileibu nautisin seega sõidu ajal. Ei mingit passimist. Tööle jõudsin ligi pool tundi varem!, st läbisin 25km 25 minutiga. Rekord. Enam kiiremini vist polegi võimalik.
Otsisin üles garderoobi ja mulle näidati ette üks vaba kapp, kuhu sain oma mantli riputada.
Kuna tööpäeva alguseni oli veel hulk aega, kolasin veidi mööda maja ja uurisin, mis masinad seal on ja mida teised teevad. Päris põnev tundus ning mul tuli mõte teha fotoreportaaž teemal "Kuidas valmib päevasärk EWALD, selle ettevõtte mudel.
Õmblemisel tundsin juba mõningast rutiini. Helve juurde enam iga pisiasja pärast ei pidanud jooksma, oskasin töölehelt ise välja lugeda mis ja kuidas. Püüdsin tempot lisada, kuid mitte kuigi tulemusrikkalt. Nakitsad valvasid laua nurgal väga valvsa pilguga ja kargasid kohe kallale, kui jalg pedaalil hetkeks tõrkus.
Tundsin juba mõningast väsimust ja igatsesin oma lapitekkide juurde tagasi. Planeerisin peas uusi mustreid ning nägin vaimusilmas eelmisel õhtul saabunud kangaid - roosidega, leevikestega, öökullidega - mis jäid veel lahti pakkimata. Lõunapausi ajal nautisin sooja toitu ja lobisesin kolleegidega.
Peale lõunat toodi mulle ette pakk imepisikeste pluuside detaile - suurused alates 120cm, ehk siis päris mudilased. Pluusid olid kombineeritud mustadest ja musta-valge triibulistest kangastest. IMEVAHVAD! Nende õmblemine oli küll üks suur rõõm. Kui suured pluusid olid EWALD siis need pisikesed EWALD Junior ja Little Sir Ewald. Mulle hakkasid need pluusid nii meeldima, et läksin pärast alla tehase poodi ja ostsin Mathiasele just täpselt sellise pisikese päevasärgi, mida samal päeval ise õmblesin! Nii kena ja soliidne :-)
Markusele leidsin laheda pluusi, millel nööbid ainult üleval. Tal ju nii suur pudrukõht ees, et nööbid ei taha kinni püsida. :-)
Tänaseks on omapärane töönädal selja taha jäänud. Väga tore kogemus oli! Hetkegi ei kahetse. :-)
Peale kahte aastat üksinda nokitsemist ja algaja ettevõtja kohustustes punnitamiset oli vahelduseks mõnus kollektiivis töötada. Lisaks kindlas teadmises, et ei pea vastutama rohkema kui ainult oma konkreetse töölõigu eest. Kõik muu on teiste poolt kavandatud, valmis lõigatud, komplekteeritud - virnas ootamas on õmblustöö detailid, sildid, niidid, nööbid jmt kuni pakendini välja. Mis kõige olulisem, ei pea muretsema müügi, arvete ja muu paberimajanduse pärast. :-)
Väga toredad inimesed pealekauba, tähelepanelikud ja hoolivad, pakkumas abi igas pisiasjas.
Suured tänud teile!
Peale kahte aastat üksinda nokitsemist ja algaja ettevõtja kohustustes punnitamiset oli vahelduseks mõnus kollektiivis töötada. Lisaks kindlas teadmises, et ei pea vastutama rohkema kui ainult oma konkreetse töölõigu eest. Kõik muu on teiste poolt kavandatud, valmis lõigatud, komplekteeritud - virnas ootamas on õmblustöö detailid, sildid, niidid, nööbid jmt kuni pakendini välja. Mis kõige olulisem, ei pea muretsema müügi, arvete ja muu paberimajanduse pärast. :-)
Väga toredad inimesed pealekauba, tähelepanelikud ja hoolivad, pakkumas abi igas pisiasjas.
Suured tänud teile!
Järgnevalt teen fotoreportaaži, kuidas valmib üks EWALD Junior päevasärk ja lisan ohtralt pilte, mille pärast spetsiaalselt ühel kenal päeval õmblustöökojas käisin ja tootmisjuhiga ekskursiooni tegin. Tuleb ka üllatuspilt väikese Ewaldi uuesti mudelist! Võtan mõned päevad aega, et mõned pildid koos väikemeestega teha - ka nende pluusidega, mille neile jõuludeks ostsin.
RSS Feed
