Vahetasin koolisaali päevinäinud toolidel kangad ära. Kuna tuba juba igasuguste vatiinirullide ja kangakuhjade arvelt väikeseks jäänud, võtsin toolid 10 kaupa ette.
Et töö tegemine ja tulemus loomingulist rõõmu saaks pakkuda, otsustasin (tellija nõusolekul) teha värvilised toolid. Kangana kasutasin kott-toolidest alles jäänud ühevärvilisi materjale ning ostsin juurde toon-toonis mööblikangaid, vabrikute tootmisjääke.
Tootmisjääkide kasutamine on minu jaoks oluline loodussäästlike põhimõtete tõttu. Selle töö võtsin ette samuti sooviga anda kooli toolidele uus elu. Vastasel juhul oleks koorem toole leidnud koha prügimäel.
Töötoas püsis ta rahulikult askeldades mitu tundi. Kui kruvid lahti trellitud ja raamid virnas, lõikas ta kääridega pingi põhjadelt narmaid maha. Pool tundi, väga keskendunult, aeg-ajalt rõõmsalt kilgates, et tema lõikab riiet. :-) Järgnevalt andsin talle paar lehte paberit ja need lõikas ta väga püüdlikult imepisikesteks tükkideks. Seejärel tema lemmiktegevus - nööbimäng. Topsi täis nööpe ja paar tühja topsikut lisaks ning pooltunnike nokitsemist vaibanurgas kindlustatud.
Kui emme tuli ja Mathias mulle lehvitas, kinnitas ta mulle lohutuseks: "Ma tulen homme jälle sulle appi, muidu sa üksi ei jaksa!" :-)
Nii ta on tõesti. Nii igav on üksi nohiseda ja nokitseda. Palju lõbusam, kui keegi aina küsib - aga mis sellega teha saab? Ja mis sellega teha saab? Ja muidu kõike uurib ja puurib ja seletab.