
Sorteerisin oma teksakuhjast välja 3-4 paari eriti tumedaid ja 10-12 paari enam-vähem sarnast tooni heledamaid siniseid teksapükse. Pesin, kuivatasin.
Lõbusaim osa oli aga võrdkülgsete viis- ja kuusnurkade joonestamine. Kuusnurgaga ei olnudki väga hull. Abiks joonlaud ja natuke loogikat ning valmis ta sai. Kuid viisnurgaga oli lugu hullem. Sirklit pole meie kodus juba ammu, sellest saati kui lahkus viimane koolilaps. Malli pole ma samuti siinmail juba terve igaviku kohanud. No küll ma mõõtsin ja arvutasin - kui küljed said võrdseks, siis nurgad sarnanesid üksteisega nagu siga ja kägu. Kui silmaga tunduski lõpuks enam-vähem, siis kontrollmõõtmised voltimise teel näitasid, et asi on sümmeetrilisusest väga kaugel.
Võtsin appi isegi % arvutused, et võrrelda ekraanil oleva võrdkülgse viisnurga külgi ning leida tipu kõrgus oma joonisel. Aga mida ei ole, seda ei ole... Muide, külje pikkus pidi olema võrdne kuusnurga külje pikkusega.
Lahendus tuli alles järgmisel hommikul.
Teate seda hetke enne uinumist, kui alateadvus sulle vajalikud vastused hetkeks ette viskab... No vot, minu sisehääl ütles, et puuduv lüli on POTIKAAS!
Uus päev algas poti kaane ringiga viisnurga sisse. Nii lihtne see oligi. Määrasin ringi keskkoha, seejärel juba küljed, nurgad.
Valisin välja tervemad püksisääred ning lõikusin oma šabloonide abil neist välja jupid 12 viisnurga ja 20 kuusnurga jaoks. Praakisin välja kõik kulunud kohad.
Kuna minu varud olid enamuses koolipoiste teksad ja seega suhteliselt kitsa säärega, siis sain toa nurka suu...uure kuhila poolikuid või kolmandikke või lausa neljandikke vajalikest kujunditest, millest järgnevalt "palli" detailid kokku õmmelda.
Teksatükkide viisnurkadeks ja kuusnurkadest kokku õmblemine. Kõigepealt overlokiga, seejärel teppisin kõik õmblused pealt üle, et oleks ikka piisavalt tugevad nii hüppamisele kui ka pesule. Õhtuks sai valmis 12 viisnurka ja 20 kuusnurka. Palistasin kõik detailid ringiratast overlokiga.
Alustasin detailide palliks (kott-tooliks) kokku õmblemist - ikka sisemine õmblus ja pealt teping.
Jätkasin kujundite palliks õmblemist ja üle teppimist. Ühele küljele õmblesin ligi meetri pikkuse tõmbeluku, et vajadusel saaks sisemise koti graanulitega välja võtta ja teksasest pealisriide pesumasinasse pista. Viimaseks õmblustööks oli kott-toolile sisemise koti õmblemine, samuti tõmbelukuga. Sest kott-toole tuleb aeg-ajalt uuesti täita. Minu oma etikett peale ja valmis ta saigi.
Nonii, see et õmblustöö on valmis, ei tähenda, et saan järgmise töö ette võtta. Megasuur jalgpall tuli veel linna sõidutada ja graanulitega täita. Seejärel temaga pildistama minna. Seejärel jälle autosse toppida ja tellijale ära viia.
Pildistamine toimus taaskord lapselaste juures. Söötsime palli lastele ette ja siis miniaga kahekesi aparaadid kätte ja tulistama.
Kahjuks oli seekordne valgustus natuke nadi ja lapsed eriti hakkamist täis. Kahepeale klõpsitud sadakond kaadrist ei õnnestunud minul ühtegi pilti, minial läks õnneks paremini. Vahest on nii lahe kogu see töö valmimine ja lastega pildistamine, et valgus ja aparaadi korralik seadistamine ununeb õigel ajal ära. Püüad kiiruga napsata hetki, kuniks lapsed hoos ning hiljem arvutis alles näed .... deeem!
Aga pall tuli lahe! Peab endale ka ühe sellise valmis nikerdama!