Eelmine suvekuut teenis meid ausalt 5 aastat vaatamata sellele, et rebane igal öösel käis katust kraapimas ja kuudi nurki närimas. Küll lappisin katust, vedasin ümber kuudi lauajuppe ja suuru kivimürakaid. Iga päikesetõusu ajal tormasin sussides ja öösärgis õue kui vareste kisa järjekordsest külastusest märku andis.
Uus on üleni rauast!
Eraldi suvekuuti on vaja sellepärast, et suvel on vaja tibudele/noorlindudele eraldi ruumi, turvalist majakest koos aedikuga. Kanad on selles mõttes parajad tigedikud, et niisama uusi linde karja tuua ei saa. Nokivad võõra veriseks ja kui õigel ajal jaole ei saa, siis pistavad nahka kah veel. Täiskasvanud linde karja tuues peab neid harjutama omavahel läbi võrgu ja siis ka veel hoolega silma peal hoidma, kas ja kuidas uued omaks võetakse.
Minu eelmine tibukuut on näha järgmisel pildil. Puidust kuut - ühes küljes suured uksed, kust kuuti puhastada. Külje peal võrguga kaetud aken, võrgu peale lükatav pleks-klaasist luuk. Kuudi seinas luuk, kust kanad aedikusse lähevad. Selle panin ööseks kinni. Aediku küljes kolmas luuk, kust linnud suurde aedikusse jooksma lasta, kui ise kodus olime.
Selles kuudis/aedikus hoidsin kas tibusid või noorlinde või hoopis tõulinde eraldi suurest karjast, kui oli haudemunade korjamise aeg.
Üleni roostes, aknaklaasid katki, seest räämas ja haisev. Aga....
* Kahelt poolt avatav - ühes otsas väiksem uks igapäevasteks toimetusteks. Teisel pool kahepoolne uks suurpuhastuste jaoks.
* Nurgas just parajal kõrgusel ja suuruses avaus kanadele väljapääsu tegemiseks.
* Aknad kahel pool, kogu suve pole elektrivalgustust vaja kasutada. Kuid elektrijuhtmed, pistikupesad, valgustus on olemas.
Kolmas päev kulus liigsete kruvide, naelte, konksude ja vanade juhtmeklambrite eemaldamiseks seintest ja laest. Ma kujutan ette, kuidas nende otsas rippusid kunagi vatijoped või sinelid või karvamütsid või käterätikud. Põrandaliistude naelad pealekauba.
Neljas päev kraapisin laest vana värvi maha ja tõmbasid kogu ruumi tolmuimejaga puhtaks põrandapragudest aknaraamide ja laeliistude pragudeni. Kõik need lugematul arvul eemaldatud kruvide ja naelte augud, samuti kõik liistude praod laes ja seintel täitsin mingi möksiga, mis mees andis. Andestage mulle minu vilets mälu ehitusmaterjalide nimetuste osas. Praod tuleb täita parasiitide tõrje profülaktikaks. Sest igasugune pragu on hea pesapaik neile, keda me oma lindlas kunagi näha ei taha. Järgmisel pildil on laes veel katmata avad, kus on kunagi lambid olnud. Jätsin alles kumbagi kuudi otsa ühe lambi, peaks täitsa piisama.
Viies ja kuues päev värvisin lae, seinad ja rattakoopad põrandal, mis jäid reliinist katmata ning uksed. Aaro pani samal ajal uue reliini maha, mille ma vahepeal linnast kohale tarisin.
Jagasime ruumi võrkseinaga kaheks - üks osa kanadele, see laia uksega pool. Teine osa söötade hoidmiseks ja mulle toimetamiseks, seal kus kitsas uks. Võrkseinas ka võrguga kaetud uks.
Konteineri ühes nurgas, mis jääb pildil parempoolse suure avatud ukse taha, oli 30 x30 cm avaus. Järgmisel pildil on taga nurgas näha. See oli kui loodud kanadele väljapääsu jaoks. Selle ette tegime puidust, eest ära tõstetava, riiviga luugi. Hommikul võtame eest ära, õhtul paneme ette ja riiviga kinni.
Luugist alla õue läheb kaldtee, kaldtee ees on väike platvorm. Lastega koos tegime veel mõned väikesed õrred õue ja vanast riiuliplaadist lauakese. Lauakese panime hiljem kanadele kaldtee kõrvale. Mööda nii pikka kaldteed üles-alla ronimine oli neile tüütu. Välja minnes seisatavad nad korra ülemisel platvormil ja lendavad alla. Tuppa tulles lendavad selle väikese lauakese peale ja sealt hopsti otse üles luugi ette platvormile ja tuppa.
Võsast toodud kaigastest tegime magamiseks suure õrs-redeli, tagant kaetud koormakatte kilega. Olen netis näinud selliseid kilesid ja proovisin ära. Poleks iial uskunud, et see nii väärt idee on. See kogus sõnnikut, mis nad öö jooksul välja tulistavad ja kile peale koguneb, on üüratu.
Vean kile põhjast 2x nädalas ära ämbritäie sõnnikut, kuid veel sügisel on põrandal olev saepuru tolm-kuiv. Saepurule lisaks kasutan ka looduslikku desopulbrit nii allapanus kui kile puhastamisel.
Aias sees on rippuv söötur, kuni nad on noorlinnud ja neil peab sööt kogu aeg ees olema. Kui juba munema hakkavad ja päevast söödanormi mõõtma hakkan, läheb söötur välja ja teeme künasid juurde, pildil on ainult 1 küna keskel. Söödanorm on hommikul 1/2 päevanormi ja õhtul teine 1/2 päevast söödanormi (u 110g kana kohta päevas).
30 tibu kasvatamiseks kuni kõik lõpuks munema hakkasid ja munad enam-vähem müügiks sobiva suuruse saavutasid, kulus üle 400kg sööda ja umbes 300 töötundi.
Jooturi tõstsin sobivad suuruses plastikämbri otsa. Hiljem tõmbasin laest traadi ja konksuga ümber jooturi sanga. Paar kana arvasid, et jooturi otsas on kõige parem koht kükitada ja otse joogirenni s*ttuda.
Selliseks jäi kuut mitmeks kuuks, kuniks linnud veel noored ja ei munenud. Ja sellepärast jäi see jutt siin ka lõpetamata.
Nendega läks lõpuks kenasti. Võtsin ühel päeval aiakeselt katuse maha ja tegin luugi lahti. Kui mõni teine kana sinna sisse tahtis minna, sai pisikestelt kolki. Pisikesed ise käisid vahepeal teiste seas ringi uudistamas, söömas ja läksid siis jälle oma aeda tagasi. Teisi sisse ei lasknud, ise käisid väljas kuidas heaks arvasid. Nädal hiljem läksid ööseks ka juba teiste sekka suurte kuuti magama. Õrrele neid ei lastud, aeti minema. Magasid nurgas maas, kahekesi üksteise kaisus.
Mul on 10 valget kana (valged munad), 10 pruuni kana (pruunid munad) ja 10 oma ristandit, kes kõik peaksid munema sini-rohelisi mune. Kuid tulemus on 6 helesinist ja hoopis 4 roosat muna.
See on väga kummaline, sest mul oli kevadel ainult 1 kukk - lavendel araucana kukk. Ning need 4 tibu on pärit valge muna kana (dominant leghorn) + araucana ehk sinise muna kukk. Mingil müstilisel moel said neist hoopis roosa muna munejad. Ei oska muud mõelda, kui araucana kukel pidi olema mingi geneetiline error, et ta sinise muna värvi edastamisel valge muna kanale muutis selle hoopis roosaks.
Minu seekordne kindel tahtmine oli saada pesad, mis hoiavad munad terved ja puhtad.
Ikka juhtub, et munade hulgas on mõni õrnema koorega või lausa nahkmuna. Kui seda juhtub mitmel korral ja kanad muna maitse nokka saavad, hakkavad nad ise mune katki toksima ja ära sööma. See on paras peavalu, millest üle saamine nõuab üksjagu aega, vaeva ja kannatust või hullemal juhul korralikku potitäit kanasuppi.
Teine mure on see, et kanad ei viitsi jalgu pühkida enne pesasse ronimist. Poriloigust ja sõnnikuhunnikust otse pesasse, jalgupidi teiste munade otsa sõtkuma. Mune pesta aga ei tohi, sest munal on ümber looduslik kile, mis kaitseb muna roiskumise eest. Pesemisel see kahjustub. Ega sõnnikust ega porist muna saa ka pestes puhtaks. Roka laigud jäävad ikka näha.
Kolmas mure - mõned kanad ei lähe ööseks õrrele magama vaid pesadesse. Varem käisin neid hilisõhtul pesast välja tõstmas või ladusin toppisin ööseks pesadesse kopsikuid ja ämbreid.
Nuputasin nüüd välja, milline see õige pesa peaks olema ning mees ehitas valmis.
* munade munemine aediku poolt, korjamine minu ruumi poolt
* ööseks peab pesad korraga kinni saama
* pesa põrand kaldu, kaetud harjasmatiga, et munad veereks pesast munarenni peitu. Harjasmatid on lahtiselt, saab ära võtta, pesta, puhastada.
* munarennile kaas peale, et varesed, oravad ja muud pahalased neid kätte ei saaks
* pesa katus kaldu, et sinna peale ei saaks lennata
* pesa tagaseinas (minu ruumi pool) piilumise ja õhu liikumise pragu
* pesa põranda kõrgus künade kohal - kanad mahuvad seal all vabalt sööma, jalutama
* põrandal maas varupesa - kast neile, kes üles ei taha minna. Kasti katus on ühtlasi hüppelauaks pesade esisele restile/õrrele.
Põrandal olevas pesas on saelaast. Mõned kanad käivad seal munemas, need eriti varajased või väikesed hallid, keda üles ei lasta. Üks kana hakkas seal öösiti magamas käima, kuid 3 õhtut järjest käisin teda pimedas sealt välja ja õrrele tõstmas kuni sai vihjest aru.
Lapsed on uutest pesadest vaimustatud. Mitu päeva käisid valvamas, kui järjekordne muna valmis ja renni veeres. Küll oli palju rõõmu ja nalja.
Lõpetuseks üks pilt õuest ka.