Linnumaja eelmisest postitusest on möödas mitu kuud. Kuid vahepeal juhtusid seal mõned koledad asjad ja ma üritasin välja mõelda - kas jätta kõik enda teada või rääkida ka teistele, kogemuste jagamise mõttes.
Viimati oli juttu sellest, kui rahumeelsed ja tublid mu linnud kõik on. Sügis oli ääretult soe, nad said veel novembri lõpuski iga päev väljas olla nii kaua kui süda ihkas. Naturaalne toit - tõugud, teravili, juur- ja köögivili ning vahest ka kohupiim ja hakkliha ning täiendsööt olid garanteeritud.
Viimati oli juttu sellest, kui rahumeelsed ja tublid mu linnud kõik on. Sügis oli ääretult soe, nad said veel novembri lõpuski iga päev väljas olla nii kaua kui süda ihkas. Naturaalne toit - tõugud, teravili, juur- ja köögivili ning vahest ka kohupiim ja hakkliha ning täiendsööt olid garanteeritud.
Kannibalism.
Novembri lõpus aga saabusid jäised tuuled ja vihmasajud ning enam välja ei saanud. Igahommikune aedikute avamise protseduur jäi ära. Kanalinnud muutusid ääretult närviliseks, pressisid jõuga vastu võresid, ronisid üksteisest üle ja tahtsid iga hinna eest välja pääseda. Kahjuks just neil päevil sai ka täiendsööt otsa ja mul polnud võimalik uue järgi sõita. Tõin küll rohkem kohupiima ja hakkliha, tassisin neile juurikaid ja rohelist ette ning andsin vahest isegi keedumuna. Kuid abi sellest ei olnud. Linnud muutusid silmnähtavalt närviliseks. Ei söönud enam tavapäraselt ja olid omavahel agressiivsed.
Ei läinudki kaua, kui ühel hommikul avastasin, et mu ainus tubliks ja terveks kanaks kasvanud maransike oli tagant täiesti puru nokitud. Täpselt nagu mullu ja tunamullu. Nii nagu munele hakkas, siis teised nokkisid lõhki. Pidin muidugi hädatapu tegema. Käisin siis lausa mitu korda päevas kontrollimas, kas kõik on terved, ega ei ole kuskilt sulgi ära kitkutud või nahavigastusi. Jälgisin neid tundide viisi, et kas ja kes tüli alustab, kuid ei midagi. Pritsisin kõik kanad tagantpoolt tõrva spreiga üle (kannibalismi vastane ja haavade desinf.). Tegin ruumi hämaramaks.
Novembri lõpus aga saabusid jäised tuuled ja vihmasajud ning enam välja ei saanud. Igahommikune aedikute avamise protseduur jäi ära. Kanalinnud muutusid ääretult närviliseks, pressisid jõuga vastu võresid, ronisid üksteisest üle ja tahtsid iga hinna eest välja pääseda. Kahjuks just neil päevil sai ka täiendsööt otsa ja mul polnud võimalik uue järgi sõita. Tõin küll rohkem kohupiima ja hakkliha, tassisin neile juurikaid ja rohelist ette ning andsin vahest isegi keedumuna. Kuid abi sellest ei olnud. Linnud muutusid silmnähtavalt närviliseks. Ei söönud enam tavapäraselt ja olid omavahel agressiivsed.
Ei läinudki kaua, kui ühel hommikul avastasin, et mu ainus tubliks ja terveks kanaks kasvanud maransike oli tagant täiesti puru nokitud. Täpselt nagu mullu ja tunamullu. Nii nagu munele hakkas, siis teised nokkisid lõhki. Pidin muidugi hädatapu tegema. Käisin siis lausa mitu korda päevas kontrollimas, kas kõik on terved, ega ei ole kuskilt sulgi ära kitkutud või nahavigastusi. Jälgisin neid tundide viisi, et kas ja kes tüli alustab, kuid ei midagi. Pritsisin kõik kanad tagantpoolt tõrva spreiga üle (kannibalismi vastane ja haavade desinf.). Tegin ruumi hämaramaks.
Kaks hommikut hiljem oli järgmine ohver, seekord minu lemmik linnuke, hall tupsupeaga kanake. Ja nii kummaliselt nokitud/söödud, et tagumiku pealt oli peopesa suurune laik täiesti paljas, ei sulgi, ei nahka. Paljas verelimane lihaskiht alles. Ühtegi nokaga löödud haava näha ei olnud. Linnuke ise ei tundunud kuigi häiritud. Panin ta VIP puuri ja otsustasin hädatapuga veidi viivitada. Määrisin kogu selle suure haava 2x päevas astelpaju salviga üle. Väike loodusravimi pudel, mis mul varuks olemas oli. Ja see salv tegi lausa imet. Haavale tuli suur ja ligi 1cm paksune kärn peale ning määrisin seda jätkuvalt hoolikalt. Pisikesest topsikust jätkus imeväärselt palju. Nädala pärast hakkas kärn servadest tasapisi taanduma. Nädala pärast oli kõik pea terve, vaid päraku juures oli mingi veenilaiendi või väikese haavandi moodi asi. 12 päeva peale juhtumist tuli esimene muna ja ta hakkaski taas regulaarselt munema. Esimesed munad tegid veidi siiski haiget, olid veidi verised. Pritsisin haavandit tolle tõrva spreiga ja see aitas kiiremini paraneda.
See linnuke elabki nüüd omaette puuris. Kui ise kuuris toimetan, lasen ta jalutama ja ka teiste hulka. Kuid ära minnes tõstan jälle "Vip ruumi" tagasi. Olgu tal siis omaette apartment, kui ta teistes oma iluga nii kurja kadedust tekitab, et lihtsalt ära süüa tahetakse.
See linnuke elabki nüüd omaette puuris. Kui ise kuuris toimetan, lasen ta jalutama ja ka teiste hulka. Kuid ära minnes tõstan jälle "Vip ruumi" tagasi. Olgu tal siis omaette apartment, kui ta teistes oma iluga nii kurja kadedust tekitab, et lihtsalt ära süüa tahetakse.
Pesade reostamine.
Igavene nuhtlus - iga päev panen pesadesse puhtad heinad. Kuid hommikune pesade kontrolli tulemus on ikka sama - neljast pesast kahes on kõige põhjas suur pätsakas sõnnikut ja seal sees värskelt munetud munad. No mida siukste preilnadega teha, kes ei viitsi õrrele magama minna vaid konutavad öösel pesas ja siis plartsatavad kogu öise sooletäie hommikul pesa põhja.
Linnud on mul jagatud kolme aedikusse ja see kõige suurem räpakoll on üks valge vabrikukana. Üles kasvanud tibust saati minu juures. Teab küll, et maas saab siblida, õrrel magada, künast süüa ja pesas käiakse munemas.
Kuid ikkagi kolib õhtul pesasse magama ning enne kui teised hommikul munele jõuavad, laseb pesapõhja megasuure sõnnikupätsaka.
Kõigepealt hakkasin hilisõhtutel taskulambiga kontrollimas käima, kas kanad õrrel või pesas. Kes pesas, need kupatasin sealt pimedas välja. Jube tüütu oli küll, kuid nädal aega "öist rivistust" ja kaks pirtsakat preilit said aru küll, kus on magamise koht.
Ei läinud aga nädalatki, kui need kaks pesa jälle järjepanu hommikul rokased.
Hakkasin nüüd päeval seda pesa kinni panema. Kui munad korjatud, pesale vineeritükk ette. Öösel pimedas, enne kui ise magama läksin, käisin taskulambiga kuurist läbi ja tegin pesa jälle lahti. Varsti kevad ja haudemunade korjamise aeg ukse ees. Siis ei saa rokaseid mune lubada. Vaatame, kas aitab. Talvel ei jaksanud neid nii väga dresseerida.
Igavene nuhtlus - iga päev panen pesadesse puhtad heinad. Kuid hommikune pesade kontrolli tulemus on ikka sama - neljast pesast kahes on kõige põhjas suur pätsakas sõnnikut ja seal sees värskelt munetud munad. No mida siukste preilnadega teha, kes ei viitsi õrrele magama minna vaid konutavad öösel pesas ja siis plartsatavad kogu öise sooletäie hommikul pesa põhja.
Linnud on mul jagatud kolme aedikusse ja see kõige suurem räpakoll on üks valge vabrikukana. Üles kasvanud tibust saati minu juures. Teab küll, et maas saab siblida, õrrel magada, künast süüa ja pesas käiakse munemas.
Kuid ikkagi kolib õhtul pesasse magama ning enne kui teised hommikul munele jõuavad, laseb pesapõhja megasuure sõnnikupätsaka.
Kõigepealt hakkasin hilisõhtutel taskulambiga kontrollimas käima, kas kanad õrrel või pesas. Kes pesas, need kupatasin sealt pimedas välja. Jube tüütu oli küll, kuid nädal aega "öist rivistust" ja kaks pirtsakat preilit said aru küll, kus on magamise koht.
Ei läinud aga nädalatki, kui need kaks pesa jälle järjepanu hommikul rokased.
Hakkasin nüüd päeval seda pesa kinni panema. Kui munad korjatud, pesale vineeritükk ette. Öösel pimedas, enne kui ise magama läksin, käisin taskulambiga kuurist läbi ja tegin pesa jälle lahti. Varsti kevad ja haudemunade korjamise aeg ukse ees. Siis ei saa rokaseid mune lubada. Vaatame, kas aitab. Talvel ei jaksanud neid nii väga dresseerida.
No ei mune
Mis mõtet on kasvatada kanu, kes terve talve looderdavad, st on niisama priileivasööjad.
Kui mul ainult need igasugused peened tõud olid, küll ma siis valutasin pead, et mida ma jälle valesti tegin. Kas on täiendsööda osakaal vale või on vitamiini puudus või on ruum liiga jahe või ehk valgustus liiga nõrk või liiga tugev või on linnud lihtsalt üle söönud - siis ka ei viitsi enam muneda.
No küll sai uuritud ja loetud sadade lehekülgede kaupa materjale, mis vähegi netist saadaval. Ostetud kokku raamatuid, proovitud erinevaid ja kalleimaid söötasid, kaalutud aina täpsemalt päevaseid toidunorme, ostetud kanadele toitusid, mida endalegi ei raatsi osta. Uuritud, kontrollitud, reguleeritud valgustust ja valguspäeva pikkust, köetud kuurialust elektriga jne.
Aga kui kanalind ikka muneda ei taha, siis ta ei mune. Sina võid käte peal käia või kulda talle sisse sööta.
Nüüd, mil esimest korda suurem osa karjast on vabriku tibudest üles kasvatatud, näen kui ilmaasjata ma kõik need aastad olen muretsenud. Praegu on mul näiteks 12 vabrikukana ja 6 erinevat ristandit. Kõigil on täpselt ühesugune toit, valgustus, soojus jne.
Vabrikukanad munesid läbi kogu talve iga lind 29 - 31 (!!!) muna kuus. Kaks rohelise muna ristandit (marans/araucana) on munenud keskmiselt 15 - 20 muna linnu kohta kuus ja veebruari algusest pole kumbki enam ühtegi muna munenud. Tumepruuni muna ristandid (Marans/brahma) linde on mul ka kaks, nendegi munasaak on olnud kuni 20 muna kuus linnu kohta ja veebruaris üks enam üldse ei mune. Kaks araucanat jäid septembris sulile ja pole siiamaani munele hakanudki. Jõulude ajal kahe peale 3 muna ja kogu lugu.
Ma usun, et minust ei sõltu siin küll rohkem midagi. Enam paremini linde poputada vast ei ole võimalik. Ise olen siit omad järeldused teinud - kui rahapuud hoovi peal ei kasva, on mõistlik kasvatada kanu, kes munevad kah. Mõned värvilise muna preilid võivad ju karjas olla, et munakarp kena ja kirju oleks. Kuid kogu karja eksootilisi linde ja/või ristandeid poputada on liigagi kallis hobi.
Sellest tulenevalt ka tänavune haudemunade ja tibukasvatuse suund.
Mis mõtet on kasvatada kanu, kes terve talve looderdavad, st on niisama priileivasööjad.
Kui mul ainult need igasugused peened tõud olid, küll ma siis valutasin pead, et mida ma jälle valesti tegin. Kas on täiendsööda osakaal vale või on vitamiini puudus või on ruum liiga jahe või ehk valgustus liiga nõrk või liiga tugev või on linnud lihtsalt üle söönud - siis ka ei viitsi enam muneda.
No küll sai uuritud ja loetud sadade lehekülgede kaupa materjale, mis vähegi netist saadaval. Ostetud kokku raamatuid, proovitud erinevaid ja kalleimaid söötasid, kaalutud aina täpsemalt päevaseid toidunorme, ostetud kanadele toitusid, mida endalegi ei raatsi osta. Uuritud, kontrollitud, reguleeritud valgustust ja valguspäeva pikkust, köetud kuurialust elektriga jne.
Aga kui kanalind ikka muneda ei taha, siis ta ei mune. Sina võid käte peal käia või kulda talle sisse sööta.
Nüüd, mil esimest korda suurem osa karjast on vabriku tibudest üles kasvatatud, näen kui ilmaasjata ma kõik need aastad olen muretsenud. Praegu on mul näiteks 12 vabrikukana ja 6 erinevat ristandit. Kõigil on täpselt ühesugune toit, valgustus, soojus jne.
Vabrikukanad munesid läbi kogu talve iga lind 29 - 31 (!!!) muna kuus. Kaks rohelise muna ristandit (marans/araucana) on munenud keskmiselt 15 - 20 muna linnu kohta kuus ja veebruari algusest pole kumbki enam ühtegi muna munenud. Tumepruuni muna ristandid (Marans/brahma) linde on mul ka kaks, nendegi munasaak on olnud kuni 20 muna kuus linnu kohta ja veebruaris üks enam üldse ei mune. Kaks araucanat jäid septembris sulile ja pole siiamaani munele hakanudki. Jõulude ajal kahe peale 3 muna ja kogu lugu.
Ma usun, et minust ei sõltu siin küll rohkem midagi. Enam paremini linde poputada vast ei ole võimalik. Ise olen siit omad järeldused teinud - kui rahapuud hoovi peal ei kasva, on mõistlik kasvatada kanu, kes munevad kah. Mõned värvilise muna preilid võivad ju karjas olla, et munakarp kena ja kirju oleks. Kuid kogu karja eksootilisi linde ja/või ristandeid poputada on liigagi kallis hobi.
Sellest tulenevalt ka tänavune haudemunade ja tibukasvatuse suund.
Haudemunade ja tibude plaanid 2015 kevadel
Tänavu olen broneerinud endale lavendel araucana kuke.
Helesinise muna tibud.
Valge muna vabrikukanadelt (Lohmann white) saab siis helesinise muna tibusid, kes üsna tõenäoliselt hakkavad märksa rohkem munema kui araucanad. Ka olen seni olnud hädas, et tõupuhaste araucanade munade kooruvus on suhteliselt nullilähedane. Ristandkanade kooruvus oli aga ligi 100%. Seega lohmann white ja lavendel araucana ristanditelt saab mitte ainult väga lahedaid helesinise muna munejaid vaid ka hea kooruvusega haudemune.
Kui minu preilid lavendel araucanad siiski munema otsustavad hakata, saab ka puhtatõulisi tibusid. Kuid ma sellele enam eriti ei panusta. Kui õnnestub, on hästi, kui mitte, siis - mis teha.
Helesiniseid mune muneb ka minu lavendel kaunitar, kes talvel haavata sai. Loodan temalt ka järglasi saada. Täna on ta täitsa tubli muneja, nagu ristandid ikka.
Valge muna vabrikukanadelt (Lohmann white) saab siis helesinise muna tibusid, kes üsna tõenäoliselt hakkavad märksa rohkem munema kui araucanad. Ka olen seni olnud hädas, et tõupuhaste araucanade munade kooruvus on suhteliselt nullilähedane. Ristandkanade kooruvus oli aga ligi 100%. Seega lohmann white ja lavendel araucana ristanditelt saab mitte ainult väga lahedaid helesinise muna munejaid vaid ka hea kooruvusega haudemune.
Kui minu preilid lavendel araucanad siiski munema otsustavad hakata, saab ka puhtatõulisi tibusid. Kuid ma sellele enam eriti ei panusta. Kui õnnestub, on hästi, kui mitte, siis - mis teha.
Helesiniseid mune muneb ka minu lavendel kaunitar, kes talvel haavata sai. Loodan temalt ka järglasi saada. Täna on ta täitsa tubli muneja, nagu ristandid ikka.
Helerohelise muna tibud.
Lohmann brown (helepruun sulestik ja helepruun muna), ISA Sussex (helepruun muna, valge sulestik) ja moravia barred (helepruun muna, must valgete tähnidega sulestik) lindudelt saab seega helerohelise muna munejaid.
Kui minu mitme aasta jooksul marans/araucana ristandid oma sugu siiski veel jätkata otsustavad, st kevadel munema hakkavad, saab ka lahedaid tuttpeaga tibusid, kes veidi tumedamaid rohelisi mune munevad. Siinsel pildil on just nende kanade tänavused munad. Uuesti araucana kukega ristamisel saavad järglaste munad olema veidi heledamad rohelised.
Lohmann brown (helepruun sulestik ja helepruun muna), ISA Sussex (helepruun muna, valge sulestik) ja moravia barred (helepruun muna, must valgete tähnidega sulestik) lindudelt saab seega helerohelise muna munejaid.
Kui minu mitme aasta jooksul marans/araucana ristandid oma sugu siiski veel jätkata otsustavad, st kevadel munema hakkavad, saab ka lahedaid tuttpeaga tibusid, kes veidi tumedamaid rohelisi mune munevad. Siinsel pildil on just nende kanade tänavused munad. Uuesti araucana kukega ristamisel saavad järglaste munad olema veidi heledamad rohelised.
Kui kuke olen ära toonud, annan teada. Kukk on pärit Lutsu talust, Pärnumaalt ja enne seda olnud Karini karjast pärit.
RSS Feed
