Tibude kuut ja aedik Lõpuks saabus ka meie maile suur kevad ja nädala jooksul tõttas juba suvi järgi.
Esimene pesakond, juba 1 kuused, said lõpuks õue kuuti/aedikusse kolida.
Esimesed ööd olid veel nii külmad (alla 0C), et kolmel õhtul korjasin tibud kokku ja viisin kuuri alla magama.
Hommikul viisin jälle välja. Ja nii kolm päeva. Panin nad kõigepealt kuuti, et nad seal ise välja aedikusse roniks ja ühtlasi taipaks õhtul või jahedaga varju pugeda, kuna ma neid ööseks tuppa enam ei kavatsenud viia. Aga ei tuhkagi. Õhtul juba suur külm väljas (7C), aga nemad kükitasid kuudi all kobaras koos ja säutsusid haledalt. Meelitasin neid keedumuna ja terakestega luugist kuuti ronima, aga ei midagi. Redelist üles tulid ainult mõned uudishimulikumad, vaatasid luugist sisse ja vudisid teiste hulka tagasi.
Pugesin siis jälle võrgu alla, püüdsin taas kõik 26 tibukest ükshaaval kinni ja toppisin luugist sisse. Ühte kätt hoidsin veel luugi ees, et agaramad sama hooga sealt uuesti välja ei lendaks.
Teisel õues ööbimise õhtul kordus sama trall. Kolmandal õhtul oli juba nii soe (lubas ööseks +15C), et mõtlesin nad ööseks välja jätta, kui luugist sisse pugemist selgeks pole saanud. Kuid üllatus, üllatus - kui välja läksin, oli aedik tühi. Viimne kui väike tarkpea oli kuuti varjule pugenud ja magasid juba kobaras koos.
Edaspidi pugesid nad igal õhtul täpselt kell 21.15 ise kuuti magama.
Paraku jäi kuuti ümbritsev aedik neile juba nädalaga kitsaks ja murust sai must maa. Piirasime aianurga võrguga ning kena kultuurmuruga kaetud osake meie aiakesest sai noorkanade mängumaaks. Hommikul avan aediku luugi ja õhtul panen jälle kinni, et mõni pahaline (rebane, kärp, nirk) ligi ei pääseks. Hommikul kui luugi avan, siis nad lausa lendavad kõigepealt paar tiiru ümber oma kuudi suurest rõõmust. Seejärel on aega rohtu nokkida ja ringi luusida.
Esimene pesakond, juba 1 kuused, said lõpuks õue kuuti/aedikusse kolida.
Esimesed ööd olid veel nii külmad (alla 0C), et kolmel õhtul korjasin tibud kokku ja viisin kuuri alla magama.
Hommikul viisin jälle välja. Ja nii kolm päeva. Panin nad kõigepealt kuuti, et nad seal ise välja aedikusse roniks ja ühtlasi taipaks õhtul või jahedaga varju pugeda, kuna ma neid ööseks tuppa enam ei kavatsenud viia. Aga ei tuhkagi. Õhtul juba suur külm väljas (7C), aga nemad kükitasid kuudi all kobaras koos ja säutsusid haledalt. Meelitasin neid keedumuna ja terakestega luugist kuuti ronima, aga ei midagi. Redelist üles tulid ainult mõned uudishimulikumad, vaatasid luugist sisse ja vudisid teiste hulka tagasi.
Pugesin siis jälle võrgu alla, püüdsin taas kõik 26 tibukest ükshaaval kinni ja toppisin luugist sisse. Ühte kätt hoidsin veel luugi ees, et agaramad sama hooga sealt uuesti välja ei lendaks.
Teisel õues ööbimise õhtul kordus sama trall. Kolmandal õhtul oli juba nii soe (lubas ööseks +15C), et mõtlesin nad ööseks välja jätta, kui luugist sisse pugemist selgeks pole saanud. Kuid üllatus, üllatus - kui välja läksin, oli aedik tühi. Viimne kui väike tarkpea oli kuuti varjule pugenud ja magasid juba kobaras koos.
Edaspidi pugesid nad igal õhtul täpselt kell 21.15 ise kuuti magama.
Paraku jäi kuuti ümbritsev aedik neile juba nädalaga kitsaks ja murust sai must maa. Piirasime aianurga võrguga ning kena kultuurmuruga kaetud osake meie aiakesest sai noorkanade mängumaaks. Hommikul avan aediku luugi ja õhtul panen jälle kinni, et mõni pahaline (rebane, kärp, nirk) ligi ei pääseks. Hommikul kui luugi avan, siis nad lausa lendavad kõigepealt paar tiiru ümber oma kuudi suurest rõõmust. Seejärel on aega rohtu nokkida ja ringi luusida.
RSS Feed
