Copper black marans, lavendel araucana Järgmisena said inkubaatorisse tõukanade - copper black maransi (14) ja lavendel araucana (10) munad.
21 päeva inkubaatoris möödusid nagu eelmiselgi korral - stabiilne temperatuur ja niiskus, ei mingeid elektrikatkestusi ega muid ootamatusi.
Kooruvus. Paraku koorus 24 munast vaid 10 tibu. Koorumata munadest 11 olid viljastamata, 2 munas oli areng seisma jäänud ning 1 oli surnud tibu.
Minu jaoks oli surnud tibu ja nii väike kooruvus väga kurb kogemus, kuid kogenumad kanakasvatajad teadsid lohutada, et tõukanade koorumine ongi nagu lotovõit - vahest veab, vahest mitte. Väidetavalt just araucanadel pidi eriti vilets kooruvus olema. Ristanditega ongi reeglina märksa paremad tulemused. Kui nüüd võrrelda, siis minu ristandite kooruvus oli 84%, tõukanadel aga vaid 42%. Munad olid erinevatest taludest.
Koorumise protsess võrreldes ristand-tibudega oli ka palju aeglasem - algas poolteist ööpäeva hiljem ning kestis ööpäeva võrra kauem vaatamata sellele, et tibusid oli poole vähem. Hauderežiim oli täpselt sama.
21 päeva inkubaatoris möödusid nagu eelmiselgi korral - stabiilne temperatuur ja niiskus, ei mingeid elektrikatkestusi ega muid ootamatusi.
Kooruvus. Paraku koorus 24 munast vaid 10 tibu. Koorumata munadest 11 olid viljastamata, 2 munas oli areng seisma jäänud ning 1 oli surnud tibu.
Minu jaoks oli surnud tibu ja nii väike kooruvus väga kurb kogemus, kuid kogenumad kanakasvatajad teadsid lohutada, et tõukanade koorumine ongi nagu lotovõit - vahest veab, vahest mitte. Väidetavalt just araucanadel pidi eriti vilets kooruvus olema. Ristanditega ongi reeglina märksa paremad tulemused. Kui nüüd võrrelda, siis minu ristandite kooruvus oli 84%, tõukanadel aga vaid 42%. Munad olid erinevatest taludest.
Koorumise protsess võrreldes ristand-tibudega oli ka palju aeglasem - algas poolteist ööpäeva hiljem ning kestis ööpäeva võrra kauem vaatamata sellele, et tibusid oli poole vähem. Hauderežiim oli täpselt sama.
Inkubaatori tibud hauduja kana alla.
Kuldbraama maransi ja araucana tibudega (10). Hästi läks see, et minu hauduja kana läks nädal peale inkubaatori sisselülitamist haudele. Panin talle esialgu kuhja plastikmune alla, kuid paar päeva enne koorumise tähtaega vahetasin välja inkubaatorist mõne muna vastu. Kartsin, et kui talle juba teisel nädalal peale haudeaja algust tibud alla panna, ei võta ta neid omaks. Küll aga ehk siis, kui ta munades piuksumist kuuleb ja vähemalt mõni tibu sealsamas koorub. Seega, kui üks tibuke tema all oli juba koorunud ja ta selle kenasti vastu võttis, tõin toast ka teised tibud paarikaupa haudujale alla, järgemööda nagu nad toas koorusid ja udusulekesed ära kuivasid, st mõne tunni jooksul peale koorumist. Ta võttis nad kõik emalikult vastu. Nii tubli emme - need tibud on tema jaoks juba kolmas pesakond.
Oluline on tibud panna alla ajal, mil nad kõik kana all soojas istuvad ega aedikus veel ringi ei jookse, seda siis esimese kahe ööpäeva jooksul. Samuti soovitatakse seda teha hilisõhtul, kui juba tuduaeg käes. Netist olen lugenud soovitust, kus munad (kunstmunad) tuleb õhtuvidevikus üksiti tibude vastu välja vahetada.
Surnud tibu, millest eespool juttu, oli kasvanud nii suureks kui muna mahutab, nii suureks et ei oleks saanud ennast liigutadagi, et välja toksida. Võimalik, et see muna sai kana all valepidi keeratud. Nimelt 3 päeva enne koorumist mune enam keerata ei tohi. Kanale oli see aga alles teine haudenädal ning võimalik et ta neid innukalt veel enda all sättis ja veeretas.
Kanaemaga tibud vrs ilma emmeta tibud. Väikeste tibude puhul on nii armas, kui kanaemme nendega ringi askeldab. Praktilisest küljest on see mulle ka lihtne ja muretu. Kanaema ise soojendab neid tiiva all ja tibud askeldavad teisel päeval juba 15C ruumis reipalt ringi. Kui jahe hakkab, siis jooksuga jälle emme tiiva alla sooja. Samuti õpetab kana tibukesi sööma - kutsub nad kohale ja näitab täpselt ette, milline terake on söödav. Näiteks pudistab keedumuna tibukestele jalge ette maha ja muudkui kloksub ja teeb näitlikku toksimist. Ise ei söö, ainult näitab ette ja jälgib, kas kõik saavad hakkama. Hiljem õpetab kanaema neid siblima, ussikesi otsima, tigusid sööma, juurikaid nokkima.
Näiteks mu 1,5 kuused noorkanad ei saa senini aru, et vihamussid on söödavad (korjan neid vahest peenrast ja puistan aedikusse), vahivad pea viltu ja lähevad minema, tigudest rääkimata. Samas kuu aega nooremad tibukesed, kes on kanaemalt õpetust saanud, söövad neid hea meelega. Sama on ka igasuguste juurikate ja köögivilja jääkidega.
Ühtlasi saan kanaemaga tibud üsna pea karja hulka viia - kanaema kaitseb oma pesakonda väga agaralt, kui keegi söandab neile liiga teha. Ilma emata tibusid ei julge ma aga veel niipea suurtega kokku lasta.
Emmeta tibude suur eelis on aga see, et nad harjuvad perenaisega hästi ära, st on palju taltsamad. Tormavad mind nähes kohe kohale, usaldavad minu igat liigutust ja sebivad kohe sabas, kui nende juures toimetada.
Kanaema tibud seevastu hoiavad ranget distantsi, vaatamata sellele, et neile iga päev peost keedumuna pakun ja muud põnevat nokkimist toon. Iga nokatäis võetakse ikkagi vastu kanaema märguande peale ja iga hetk ollakse valmis kuuti peitu pugema. Kui kanaema tibud suureks saavad, on nendega toimetamine palju keerulisem - ei tule kutsumisel kohale, ei lase kätte võtta, aedikusse ajada vmt.
Lisan siia tagantjärele, et kanaema tõrjus seekordsed tibud siiski juba 1 kuu vanuselt endast eemale. Päeval olid nad õues koos vanade kanadega, öösel eraldi kuudis. Haiget neile küll ei tehtud, kuid õues pääsesid nad söögi ja maiuspalade ligi ikkagi alles siis, kui suurtel kanadel isu täis. Ning nüüd on mul 4 toredat linnukest, kes on silmaga vaadates teistest "sihvakamad" ning tohutult arad. Nad jooksevad kõigi ja kõige eest, sh minu eest ning on hirmul isegi siis, kui neile kuuri all nende oma künasse süüa kallan. Poevad nurka peitu ja ootavad kuni luugi kinni panen. Teised noorkanad vastandina on megarahulikud ja taltsad. Kui vaja, saan nad sülle võtta, teise aedikusse tõsta, nügida nad käega õige luugi uksest sisse vmt.
Edaspidi ma vast kanaema abi enam ei kasuta.
Oluline on tibud panna alla ajal, mil nad kõik kana all soojas istuvad ega aedikus veel ringi ei jookse, seda siis esimese kahe ööpäeva jooksul. Samuti soovitatakse seda teha hilisõhtul, kui juba tuduaeg käes. Netist olen lugenud soovitust, kus munad (kunstmunad) tuleb õhtuvidevikus üksiti tibude vastu välja vahetada.
Surnud tibu, millest eespool juttu, oli kasvanud nii suureks kui muna mahutab, nii suureks et ei oleks saanud ennast liigutadagi, et välja toksida. Võimalik, et see muna sai kana all valepidi keeratud. Nimelt 3 päeva enne koorumist mune enam keerata ei tohi. Kanale oli see aga alles teine haudenädal ning võimalik et ta neid innukalt veel enda all sättis ja veeretas.
Kanaemaga tibud vrs ilma emmeta tibud. Väikeste tibude puhul on nii armas, kui kanaemme nendega ringi askeldab. Praktilisest küljest on see mulle ka lihtne ja muretu. Kanaema ise soojendab neid tiiva all ja tibud askeldavad teisel päeval juba 15C ruumis reipalt ringi. Kui jahe hakkab, siis jooksuga jälle emme tiiva alla sooja. Samuti õpetab kana tibukesi sööma - kutsub nad kohale ja näitab täpselt ette, milline terake on söödav. Näiteks pudistab keedumuna tibukestele jalge ette maha ja muudkui kloksub ja teeb näitlikku toksimist. Ise ei söö, ainult näitab ette ja jälgib, kas kõik saavad hakkama. Hiljem õpetab kanaema neid siblima, ussikesi otsima, tigusid sööma, juurikaid nokkima.
Näiteks mu 1,5 kuused noorkanad ei saa senini aru, et vihamussid on söödavad (korjan neid vahest peenrast ja puistan aedikusse), vahivad pea viltu ja lähevad minema, tigudest rääkimata. Samas kuu aega nooremad tibukesed, kes on kanaemalt õpetust saanud, söövad neid hea meelega. Sama on ka igasuguste juurikate ja köögivilja jääkidega.
Ühtlasi saan kanaemaga tibud üsna pea karja hulka viia - kanaema kaitseb oma pesakonda väga agaralt, kui keegi söandab neile liiga teha. Ilma emata tibusid ei julge ma aga veel niipea suurtega kokku lasta.
Emmeta tibude suur eelis on aga see, et nad harjuvad perenaisega hästi ära, st on palju taltsamad. Tormavad mind nähes kohe kohale, usaldavad minu igat liigutust ja sebivad kohe sabas, kui nende juures toimetada.
Kanaema tibud seevastu hoiavad ranget distantsi, vaatamata sellele, et neile iga päev peost keedumuna pakun ja muud põnevat nokkimist toon. Iga nokatäis võetakse ikkagi vastu kanaema märguande peale ja iga hetk ollakse valmis kuuti peitu pugema. Kui kanaema tibud suureks saavad, on nendega toimetamine palju keerulisem - ei tule kutsumisel kohale, ei lase kätte võtta, aedikusse ajada vmt.
Lisan siia tagantjärele, et kanaema tõrjus seekordsed tibud siiski juba 1 kuu vanuselt endast eemale. Päeval olid nad õues koos vanade kanadega, öösel eraldi kuudis. Haiget neile küll ei tehtud, kuid õues pääsesid nad söögi ja maiuspalade ligi ikkagi alles siis, kui suurtel kanadel isu täis. Ning nüüd on mul 4 toredat linnukest, kes on silmaga vaadates teistest "sihvakamad" ning tohutult arad. Nad jooksevad kõigi ja kõige eest, sh minu eest ning on hirmul isegi siis, kui neile kuuri all nende oma künasse süüa kallan. Poevad nurka peitu ja ootavad kuni luugi kinni panen. Teised noorkanad vastandina on megarahulikud ja taltsad. Kui vaja, saan nad sülle võtta, teise aedikusse tõsta, nügida nad käega õige luugi uksest sisse vmt.
Edaspidi ma vast kanaema abi enam ei kasuta.
RSS Feed
