Essa! Kui pühapäeva keskpäevaks täitus 21 päeva inkubeerimist, siis laupäeva hommikul kell 8 - 10 vahel ilmusid pea pooltele munadele esimesed väikesed nokatäkked. Aeg-ajalt kostus vaikset säutsumist ja krabinat. 6 - 7 tundi hiljem, kella 15 paiku otsustasid 2 tibukest üksteise võidu suurde maailma tulla.
Täpselt korraga alustasid nad munakoore ringiratast lahti toksimist, kiiresti-kiiresti, üksteise võidu ning üsna korraga oli koorekuppel pealt lahti ja sama korraga sirutasid nad ennast koore seest välja ja säutsusid oma esimesi võiduhüüdeid. Üks neist kahest kiiremast oli muna, mille lisasin viimasel hetkel külmkapist juurde.
Täpselt korraga alustasid nad munakoore ringiratast lahti toksimist, kiiresti-kiiresti, üksteise võidu ning üsna korraga oli koorekuppel pealt lahti ja sama korraga sirutasid nad ennast koore seest välja ja säutsusid oma esimesi võiduhüüdeid. Üks neist kahest kiiremast oli muna, mille lisasin viimasel hetkel külmkapist juurde.
Essa ja Tessa kunstemas kuivamas. Tõstsin vastkoorunud tibukesed inkubaatorist välja kunstemasse kuivama, sealne temperatuur oli 37C, üsna sama mis inkubaatoris.
Inkubaatorisse piserdasin kaane vahelt veidi sooja vett sisse, sest kaane avamisel langeb sealne niiskus hetkega paarkümmend % võrra ja automaatne taastumine võtab aega.
Kui tibukesed kuivanud ja jalad juba kannavad, andsin neile pipetiga tilga D vitamiini noka vahele ja tõstsin suurde kasti (33 - 35C).
Näitasin neile kõigile ka jooginõu asukoha kätte - pistsin nokaotsa korra vette. Nad olidki kunstemas januseks läinud - võtsid kohe hea mitu nokatäit. Kui tibusid juba rohkem kastis, kohanes iga uus veidi jooginõu taga, kössitas nurgas, kuulas teiste säutsumist ja uuris mis toimub. Vanemad olijad tulid tihtipeale ka parves uustulnukat uurima ja nokaga "katsuma". Minuteid hiljem aga tõusis uustulnuk otsustavalt püsti ja trügis otse karja keskele - ikka sinna kus kõige soojem.
Kooruvus oli seekord üllatavalt hea. 25 munast koorus 21 tublit ja tervet tibu. Viljastamata mune oli 4, neist 2 braama, 1 araucana ja 1 ristandi muna. Kukega olen küll väga rahul!
Inkubaatorisse piserdasin kaane vahelt veidi sooja vett sisse, sest kaane avamisel langeb sealne niiskus hetkega paarkümmend % võrra ja automaatne taastumine võtab aega.
Kui tibukesed kuivanud ja jalad juba kannavad, andsin neile pipetiga tilga D vitamiini noka vahele ja tõstsin suurde kasti (33 - 35C).
Näitasin neile kõigile ka jooginõu asukoha kätte - pistsin nokaotsa korra vette. Nad olidki kunstemas januseks läinud - võtsid kohe hea mitu nokatäit. Kui tibusid juba rohkem kastis, kohanes iga uus veidi jooginõu taga, kössitas nurgas, kuulas teiste säutsumist ja uuris mis toimub. Vanemad olijad tulid tihtipeale ka parves uustulnukat uurima ja nokaga "katsuma". Minuteid hiljem aga tõusis uustulnuk otsustavalt püsti ja trügis otse karja keskele - ikka sinna kus kõige soojem.
Kooruvus oli seekord üllatavalt hea. 25 munast koorus 21 tublit ja tervet tibu. Viljastamata mune oli 4, neist 2 braama, 1 araucana ja 1 ristandi muna. Kukega olen küll väga rahul!
Kolm tublimat. Lastetoaga jäid tibud rahule. Ruumi oli küll vähe, kuid esimesed päevad nad ainult nokkisid liiva, jõid vett ja magasid kobaras koos. Vähemasti on väikeses kastis kergem laualambiga sooja hoida.
Kui jahe hakkas, ronisid karbi alla kobarasse magama.
Sööma hakkasid nad kolmandal päeval. Jõusööt oli kogu aeg olemas, kuid paar korda päevas andsin ka keedumuna.
Viiendast - kuuendast päevast, kui nad juba 5 - 6 korda suuremaks olid kasvanud, rohkem ärkvel ja ringi sebida tahtsid, jäi see kast siiski väikeseks. Kevad aga tänavu ikka aina venib ja venib, aprilli keskpaik juba käes, kuid väljas tuiskab ja marutab. Otsisin lahendust, et mõned päevad tibukesi veel toasoojas hoida, kuuri all ikka veel vaid 10C sooja.
Kui jahe hakkas, ronisid karbi alla kobarasse magama.
Sööma hakkasid nad kolmandal päeval. Jõusööt oli kogu aeg olemas, kuid paar korda päevas andsin ka keedumuna.
Viiendast - kuuendast päevast, kui nad juba 5 - 6 korda suuremaks olid kasvanud, rohkem ärkvel ja ringi sebida tahtsid, jäi see kast siiski väikeseks. Kevad aga tänavu ikka aina venib ja venib, aprilli keskpaik juba käes, kuid väljas tuiskab ja marutab. Otsisin lahendust, et mõned päevad tibukesi veel toasoojas hoida, kuuri all ikka veel vaid 10C sooja.
Segukast on 21 tibu jaoks paras. Suurem "tuba" tibudele.
Tõin tuppa suure segukasti ja tegin neile sinna uue elamise.
Joogi- ja sööginõu tegin lillepoti alustest ja plastikpudelitest - liimisin kokku liimipüstoli abil. Panin kasti ühe juurika ka õrreks, sest eelmises kastis ronisid nad kõige otsa, kuhu vähegi ronida andis - joogitopsi äärele, söögi- ja liivanõudesse, küna servale.
Esimesel päeval suutis oksajändrikule hüpata ainult paar tublimat, mõned päevad hiljem aga tukkusid nad seal juba rivis. Kolmandal nädalal, kui see "tibutuba" ka kitsaks jäi, kolisin tibud kuuri alla aedikusse, soojenduslambi alla.
Uued tibu karja sekka. Ostsin endale 5 tibu juurde: 3 sussexit ja 2 buff braamat. Uued tibud olid ainult paar päeva vanemad kui minu tibud ja kohanesid karjaga kiiresti. Väike uudishimu teiste tibude poolt, aga ei mingit kaklust ega võimuvõitlust.
Kümmekond päeva hiljem aga hakati braama tibusid kiusama, mõlemat. Kui seni ei olnud mingit kisklemist, siis ühel hetkel oli mõlemal braama tibul saba alt katki nokitud. Panin nad teistest eraldi, puhastasin ja piserdasin spetsiaalse tõrva baasil tehtud lahusega. Üks tibu paranes kiiresti, teine aga enam mitte ja suri kolmandal päeval. Paranenud tibu viisin päeval karja hulka tagasi ja istusin ise juures. Ööseks viisin jälle eraldi.
Esimesel päeval ei tehtud temast välja, kuid siis hakati uuesti kiusama ja haiget tegema. "Karistasin" tüli alustajaid, kuid midagi ei aidanud. Braama tibu ise oli eriti uhke ja kaunis linnuke, teistest veidi suurem, buff sulestik keset musta karja. Nõrk ja alistuv ta ei olnud, püüdis ennast kaitsta, kiusajatele vastu hakata või varju otsida. Kuid suur osa karjast oli siiski üksmeelselt tema vastu ning viisin lõpuks tibu tema endisele perenaisele tagasi. Nii kahju, imeilus lind oli. Ehk teised olid nii kaunite lindude peale lihtsalt kadedad. Sussexid olid ju ka teisest karjast ja buff sulestikuga, kuid neid ei puututud.
Tõin tuppa suure segukasti ja tegin neile sinna uue elamise.
Joogi- ja sööginõu tegin lillepoti alustest ja plastikpudelitest - liimisin kokku liimipüstoli abil. Panin kasti ühe juurika ka õrreks, sest eelmises kastis ronisid nad kõige otsa, kuhu vähegi ronida andis - joogitopsi äärele, söögi- ja liivanõudesse, küna servale.
Esimesel päeval suutis oksajändrikule hüpata ainult paar tublimat, mõned päevad hiljem aga tukkusid nad seal juba rivis. Kolmandal nädalal, kui see "tibutuba" ka kitsaks jäi, kolisin tibud kuuri alla aedikusse, soojenduslambi alla.
Uued tibu karja sekka. Ostsin endale 5 tibu juurde: 3 sussexit ja 2 buff braamat. Uued tibud olid ainult paar päeva vanemad kui minu tibud ja kohanesid karjaga kiiresti. Väike uudishimu teiste tibude poolt, aga ei mingit kaklust ega võimuvõitlust.
Kümmekond päeva hiljem aga hakati braama tibusid kiusama, mõlemat. Kui seni ei olnud mingit kisklemist, siis ühel hetkel oli mõlemal braama tibul saba alt katki nokitud. Panin nad teistest eraldi, puhastasin ja piserdasin spetsiaalse tõrva baasil tehtud lahusega. Üks tibu paranes kiiresti, teine aga enam mitte ja suri kolmandal päeval. Paranenud tibu viisin päeval karja hulka tagasi ja istusin ise juures. Ööseks viisin jälle eraldi.
Esimesel päeval ei tehtud temast välja, kuid siis hakati uuesti kiusama ja haiget tegema. "Karistasin" tüli alustajaid, kuid midagi ei aidanud. Braama tibu ise oli eriti uhke ja kaunis linnuke, teistest veidi suurem, buff sulestik keset musta karja. Nõrk ja alistuv ta ei olnud, püüdis ennast kaitsta, kiusajatele vastu hakata või varju otsida. Kuid suur osa karjast oli siiski üksmeelselt tema vastu ning viisin lõpuks tibu tema endisele perenaisele tagasi. Nii kahju, imeilus lind oli. Ehk teised olid nii kaunite lindude peale lihtsalt kadedad. Sussexid olid ju ka teisest karjast ja buff sulestikuga, kuid neid ei puututud.
RSS Feed
