Juuni - natuke lage, aga armas!
Vanad kännud ja raudtee liiprid on samuti kulda väärt. Jändrikud juurikad tassisime kohale turbarabast.
Istikud olen enamuses siiski pidanud ostma. Kuid minu sõbrad ja naabrid teavad, et kõik nende jaoks üleliigsed "mättad" võib julgelt mulle ukse taha tõsta. Leian kõigile oma aias soviva koha. Väiksemad taimed panin seekord juba ise tuppa idanema - umbes 1000 pisikest lillekest, kurgid, tomatid jmt. Jätkus kingituseks sõpradele ja naabritelegi.
Ise olen oma aiast nii sillas, et vahel ei saa isegi und, tahaks magada ka seal peenarde vahel. Päevad on ju suvel nii "lühikesed" - vaevalt saad labida kätte võtta kui juba kesköö käes ja silm enam ei seleta umbrohul ja lillel vahet teha.
Siin on osa minu päevaliiliate kollektsioonist, tütre kingitud nartsissid, tulbid, anemoonid, seebililled, lumikellukesed, märtsikellukesed ning mitmed väikesed minikuused ja -kadakad.
Ise värvisin, joonistasin lilled ja muru seintele, kudusin maha vaiba ja õmblesin lapitekid.
See on koht, kus on mõnus raamatut lugeda, padjaklubi pidada, lastel vahva mängida või lihtsalt omaette olla kui suures majas liiga lärmakas tundub.
Seal on koht ka kuivatatud ürtidele, lilleseemnetele ja suvistele meisterdamistele.