Ideid on rohkem, kui pähe mahub. Tegemisest pole üldse mõtet rääkida. 1001 tööd, ma mõtlen tellimust või müügiks õmblust, pooleli ja 7007 veel peas, kavandivihikus või isiklikus ideesahvris järge ootamas. Ning mis kõige hullem - kui mõni töö hakkab kohe-kohe valmis saama, siis see viimane jupp on kõige raskem! Tahaks juba järgmise ette võtta. Vahest suudan ennast sundida üks töö ennem lõpetada, teha pildid, laadida arvutisse, teha pildikorrektuur, kirjutada juurde tootekirjeldus ja müügilehtedele üles laadida. Tihtipeale aga jääbki sellest viimasest loetelust midagi tegemata ja asun juba uue töö kallale.
Nii need asjad kogunevad. Mõned valmis ja pildistamata, müüki panemata. Mõnel lihtsalt viimased 10 õmblust tegemata ja ootavad riiulis.
Mis siin siis veel endale õmblemisest rääkida.
Võtsin oma lemmikult, 8 siilust koosnevalt seelikult lõike. Klapitasin kolme erineva villase kanga tükkidest siilud kokku. Sõbrannalt, kes on osav heegelnõela liigutaja, tellisin hunniku sobivates toonides lillekesi.
Vahepeal tuli aga päike välja ja kevadest sai suvi. Nii seelik kui lillekesed jäidki kappi külma ja karget ilma ootama. Nüüd aga uus sügis käes ja võtsin seeliku uuesti ette. Õmblesin lillekesed seelikule ja valmis ta oligi.