Ise teen kõik, mis minu väike pea välja mõelda oskab, et hoida ja säästa meie Emakest Maad:
* sorteerin prügi ja viin jäätmejaama kõik vähegi sinna sobiliku;
* kasvatan jõudumööda köögivilja, marju, maitserohelist ja ravimtaimi;
* ei kasuta oma aias kunstväetisi ega mürke vaid komposti, kanasõnnikut ning teen tõrjet vaid looduslike vahenditega;
* kasvatan kanu ja neilegi annan oma kasvatatud köögivilja ja GMO vaba sööta;
* oma pisikeses ettevõttes püüan uute materjalide kõrval maksimaalselt ära kasutada ka erinevaid tootmisjääke ja taaskasutusmaterjale;
* ei osta tarbetuid asju ega söö rämpstoitu, eelistan paber- ja biolagunevaid ning taaskasutatavaid pakendeid ja kotte;
* püüan säästlikult tarbida nii vett kui elektrienergiat;
Kindlasti on see loetelu pikem, kuid hetkel ei tule meelde. Aidake, kui oskate :-)
Aga minu jutu mõte on selles, et kui lugeda ja mõelda asjadele, mis toimub meie ümber ja meist sõltumata globaalses mastaabis, siis on tunne nagu võitleks veskitiibadega. On nendel üksikinimese pingutustel ja tõekspidamiste järgimisel üldse mingit mõtet, kui suured "tegijad" lihtsalt võtavad kätte ja mürgitavad meie planeeti kuis suudavad ja oskavad oma suva järgi ja ahnuse pärast.
Nagu Kääbikus öeldi, et lohemao koopasse sattunud ja sealseid kullakuhjasid näinud "nakatuvad" - st ahnus lämmatab neis kogu selle tarkuse ja teadmise, mis neile seni on olnud oluline. Kurb.
Järgnev link läheb Telegram lehele. Kui loete, siis pange tähele, et sealne tekst on I osa. Osadele II ja III on teksti lõpus ka lingid.