
Kuid ise tehtud asi on ikkagi ise tehtud. Selles on tükike südant ja kindlasti on sellisel loomakesel ka oma väike hingeke sees.
Carolin pani kutsule nimeks Krissu, meie oma koera mälestuseks.
Pildil on lisaks Carolinile ja Krissule pisikese punase karbi sees Carolini õmmeldud lapitekike tema väikevennale.
Sellest oli juttu eelmises postituses.
Kangaks valisime tibukollase fliisi. Silmad ja kõrvad ka fliisist.
Kõigepealt õmblesin esitükile silmavalged, nende peale silma mustad täpsid, nina ja suu. Seejärel detailid omavahel kokku. Suuremad detailid õmblesime koos kokku, pisemad õmblesin ise. Fliis on veniv materjal ja algaja jaoks veidi kiuslik.
Igale detaili paarile jätsime kokku õmblemisel ümberpööramise jaoks avause.
Ümberpööramise avad õmblesin käsitsi kinni.
Esimesed käpad polnud eraldi detailidena. Need teppisin esitükile, käsitsi, läbi kahe kihi ja vatiini.
Saba õmblesin ka käsitsi.
Lõpetuseks tikkisin viltkanga peale KRISSU, lõikasin sellest kaelarihma ja kinnitasin kutsule ümber kaela.
Nii lihtne see oligi.
Kahe peale õmblesime selle toreda kaisuka valmis poole päevaga.