Saan üle pika aja lülitada ennast taas oma lemmikteemale, lapitööde lainele.
Lähtepunkt on suur kotitäis tellija toodud päevasärke. Eesmärgiks õmmelda neist 1 seelik ja 1 lapitekk.
Alustuseks sorteerisin särgid värvide järgi virnadesse. Seeliku värvi eelistuseks on sinised. Lapitekile läheb kõik, mis jääb üle ja omalt poolt juurde.
Olen varemgi päevasärkidest lapitekke õmmelnud ja sellest pikad jutud/õpetused kirjutanud koos rohkete piltidega oma kodulehe blogis. (Lapituba - 2015 jaanuar ja veebruar).
http://www.mailisdesign.com/blogi/triiksarkidest-lapitekid-taaskasutus-ideid-ja-nouandeid-1

Nüüd on see tore päev kätte jõudnud, mil minu õuele maandus uus kanamaja. Õigemini kanamaja toorik, sest esialgu pole see muud kui mingi vana sõjaväele kuulunud masina furgoon, mida hiljem ka ehitus-soojakuna on kasutatud. Räämas ja kole nii seest kui väljast. Aga ma olen nii õnnelik!

Eelmine suvekuut teenis meid ausalt 5 aastat vaatamata sellele, et rebane igal öösel käis katust kraapimas ja kuudi nurki närimas. Küll lappisin katust, vedasin ümber kuudi lauajuppe ja suuru kivimürakaid. Iga päikesetõusu ajal tormasin sussides ja öösärgis õue kui vareste kisa järjekordsest külastusest märku andis.
Uus on üleni rauast!

Eraldi suvekuuti on vaja sellepärast, et suvel on vaja tibudele/noorlindudele eraldi ruumi, turvalist majakest  koos aedikuga. Kanad on selles mõttes parajad tigedikud, et niisama uusi linde karja tuua ei saa. Nokivad võõra veriseks ja kui õigel ajal jaole ei saa, siis pistavad nahka kah veel. Täiskasvanud linde karja tuues peab neid harjutama omavahel läbi võrgu ja siis ka veel hoolega silma peal hoidma, kas ja kuidas uued omaks võetakse.

Olen ammu plaaninud õmmelda iseendale mõne käekoti. Midagi piisavalt mahukat, õla peal kandmiseks. Nüüd on see tehtud!
Nüüd mahuvad kaasa kõik igapäevaselt vajalikud pisiasjad, nootide mapp ja linnas käies ka pisemad ostud.
Esipoole värvikas kangas on tükike minu lapiseeliku trikotaažist, ülejäänud täisnahk. Vooder on spets kottide voodriks mõeldud nailon.
Trikotaaži triikisin liimikangale, tugevduseks ja vihma kaitseks õmblesin esikülje alla kunstnaha. Välistasku kate on magnetkinnisega, sinna on hea visata mobla ja võtmed. Koti avas on tõmbelukk ning sees 2 suurt taskut - üks tõmbelukuga, teisele õmblesin kummi serva.
Ise olen täitsa happy, kott tuli just selline nagu tahtsin. Pojapoeg vaatas ka ja arvas, et see on hea suur kott, ma saaksin sellega õmblusmasina ka kaasa võtta kui tahan. Selle väikese masina, millega ta ise hetkel mängis.

4. osa
Lapivaip 100 projekti minu vaip TANTSUPIDU rahvatantsu keerutavate tüdrukutega on peaaegu valmis.
52 erineva triibukanga raamistuses 16 rahvatantsu keerutavat tüdrukut, väikesed ja suured, patsid lehvimas tuules.
Midagi nii töömahukat aga väikest ei ole ma seni veel teinud. Kui töötunde materjali kulu kokku arvestada, tuleks selle käsitöö hind umbes 400€.
Mõned tunnid käsitsi nokitsemist on veel jäänud tantsijate soengute sättimiseks, vaiba taha kinnituste ja infoteksti tasku õmblemiseks.

Kolmas osa sellest, kuidas valmib Lapivaip 100 projekti raames minu vaibake Tantsupidu.
Kui tööga alustasin, siis valmistusin 4 samas stiilis seinavaiba tegemiseks. Lõikasin triibukangaid ja õmblesin seelikuid 4 lapivaiba jagu valmis. Nädala möödumisel jätkasin kahe vaibaga. Ning päris valmis õmblen ühe, mis reisib Tartusse ülejäänud 99 lapivaiba sekka.
Üks peaaegu valmis lapivaip jääb oma järge ootama, mil tellimustööde järel tema jaoks taas aega leian.

Eelmises postituses kirjutasin lühidalt projektist, sellega liitumisest ning teema ja materjalide valimisest.

Tänaseks on ligi 40 töötundi selja taha jäänud, kuid lapivaiba valmimiseni on veel tükk maad. Tegin päris mitmeid proovilappe, et otsustada mustrisse tulevate seelikute, käiste, pitside ning nende jaoks lõigatavate detailide suurused.

Muudkui joonistasin erinevas suuruses ringe, mõõtsin, lõikasin, sobitasin, õmblesin ja jälle otsast peale. Proovisin õmmelda seelikuid küll ruutude keskele, peale ja vahele. Proovilapp, millega rahule jäin, on lõpuks olemas ja pildil näha.

Otsustasime oma väikese lapitöö seltskonnaga Facebookis alustada koostegemistega, kus võtame ette mõne huvitava mustri (ploki) ja teeme oma järgmise lapitöö just seda mustrit kasutades.
Esimeseks valikuks oli Morning Star ehk Hommikutäht.
Kätlin koostas selle kohta toreda eestikeelse juhendi ning tema lahkel loal lisan selle ka siia üles.

Tänane töö on kohaliku lasteaia rühmadesse sirmide katete õmblemine. Katetel peaksid olema taskud, keskel on teatrimängu aken.
Konkreetseid taskute suuruse ja arvu soove ei olnud. Kuna igal rühmal on oma kindel triibukangas sümboolikana kasutusel, siis peaksin neid kujunduses kasutama.

Joonistasin nii ja proovisin naa ning otsustasin kasutada põhikangana valget õhemat presenti. Esiteks on see tugev, teiseks täitsa mõistliku hinnaga ning kolmandaks - triibukangale taustaks kirju kangas lihtsalt ei sobi. Vägagi eksklusiivne oleks muidugi linane kangas, aga selle hind nii suure koguse puhul (25m) on ebapraktiline.

Poed on pilgeni täis kõiksuguseid kaisukaid pingviinidest ja kaelkirjakutest kängurude ja jääkarudeni. Karumõmmidest, kutsudest rääkimata.
Kuid ise tehtud asi on ikkagi ise tehtud. Selles on tükike südant ja kindlasti on sellisel loomakesel ka oma väike hingeke sees.

Carolin pani kutsule nimeks Krissu, meie oma koera mälestuseks.

Pildil on lisaks Carolinile ja Krissule pisikese punase karbi sees Carolini õmmeldud lapitekike tema väikevennale.
Sellest oli juttu eelmises postituses.

Minu väike kunstnik otsustas seekord juba lapiteki õmblemisega käe valgeks teha.
Esimesel päeval, kohe saabudes, oli ta nii õhinat täis, et plaanis lausa mitu lapitekki ette võtta. Üks suur endale ja teine oma päris pisikesele vennakesele.

Alustasime väikevenna tekist.
Esimeseks lõbusaks katsumuseks oli kangaste valimine. Loomulikult olin ma nõus juba õhtul kangariiulitel tuhnima ja esialgse valiku põrandale kuhjama.

Öeldakse, et loomingulisus ja numbrid ei käi käsikäes. Mulle meeldivad numbrid, väga meeldivad! Mulle meeldib kõike kokku lugeda, mõõta, arvutada, lahterdada, võrrelda, ette planeerida.

Võimalik, et olen selle pärinud oma isalt, kelle argipäev juba ametialaselt koosnes numbritest. Puhkepäeval nautis ta numbreid enda ümber just samamoodi nii kartuleid koorides, mannavahtu kloppides kui puid riita ladudes.

Kujutate ette, et saabub paar tonni briketti (kogu talvevaru) ja kui isa oli selle kõik keldris virna ladunud, teadis ta öelda, mitu briketti oli. Küsisin alati igaks juhuks, et äkki tal läks vahepeal sassi või unustas lugeda.

Järjekordne suur lapitekk on tegemisel. Seekordne läheb kingituseks ühele imelisele vanaemale.
Ma küll ei tunne seda vanaema, kuid niivõrd erilist kingitust ei tehta iga päev, see lihtsalt peab olema väga eriline vanaema. :-)

Otsustasin selle teki näitel kirjeldada teile, kuidas toimub ühe tellimustöö õmblemine.
1. Lepime tellijaga kokku töö mõõdud, mustri, tähtaja. Mustrite valimiseks on mu kodulehel parooliga kaitstud lehekülg, kuhu olen komplekteerinud erineva keerukusega mustrid, juures hinnad erinevas mõõdus tekkidele.

2. Värvide valik. Mõni avaldab oma soovi väga üldiselt, näiteks tahetakse roosa-valget tekikest või valgetes-beežides toonides või sügisvärvides vmt. Tihtipeale, nagu ka seekord, saadab tellija foto toast, kuhu tekk läheb. Vahest tuuakse ka omalt poolt mõned kangad, mida soovitakse mustris näha.
Tellija poolt on seekord helerohelised ja tumepunased kangad ja pisike kollane jänku ühe põlle tasku pealt. Saatsin foto kangastest ning üheskoos valisime lisaks midagi, mis kahte üsnagi kontrastset tooni omavahel kenasti kokku seoks. Minu meelest see õnnestus, kui vaadata kõiki neid lillelisi, liblikate ja linnukestega kangaid valmistöös. Heleroheliste täpikestega kangas läks mustriruutude vaheribadeks.

Täna valminud tellimustöö - auto istmekatted auto esimestele pinkidele.
Lugu selline, et aasta tagasi sooviti minult tellida autosse istmekatteid. Keeldusin, sest iga uus toode on üks suur jant ja jama ja vähegi mõistliku hinna puhul ei saa selle eest rohkem kui 1€ tunnist või vähemgi veel - uued töövõtted, vahendid muretseda jne.

Aasta läks mööda ja inimene pöördus mu poole uuesti sama murega. Ei ole kuskilt võtta istmekatteid (talle sobivadi) autosse. Istmed valged...
Lasin endale augu pähe rääkida... Suure augu.

Võtsin vana voodilina ja joonistasin autos sellele istmete kontuurid, mõõtsin kõrgused, kaugused ja kõiksugu mõõdud, mida arvasin vaja minevat. Seejärel õmblesin ühekordsest kangast proovitöö ja kutsusin auto tema kleidi proovi.

Mõnes mõttes on täitsa tore, kui tuleb teistmoodi tellimustöid. Kuid teistpidi tuletab see valusalt meelde, et peaks ikkagi spetsialiseeruma mingi kindla valdkonna peale.
Näiteks need 8 tooli põhja.
Pole ju muud tarvis kui kangast, porolooni ja klambrilööjat. Kangas on olemas tootmisjääkide näol, porolooni varustaja kontaktid on olemas. Klambrilööja ja klambrid eelmise samasuguse tööga valmis varutud. Lihtne!
Kangutad vanad kangad klambritest lahti (pika ja tugeva kruvikeeraja otsaga), lõikad uued valmis, paned uue porolooni ja klõpsid klambrilööjaga kinni. Justkui peaks poole päevaga valmis saama!

Tänavune aasta on alanud väga omamoodi. Kõige esimene tellimustöö oli mega suur lapitekk. See suur, päikese loojanguga tekk, kui mäletate. :-)
Lisaks sain mai kuuks tellimused 3 suurele lapitekile. Järgnevalt aga kõike muud kui lapitöid.

Veebruar oli näiteks pilgeni täis kottide õmblemist - bambusflöödi kott ja terve rida erinevaid kandle kotte. Lisasin siia hulganisti pilte.

Üks suur kandlekott oli näiteks 100 aastat vanale ning restaureeritud kandlele. Üks eritellimus läks Soome, tellijaks sealne kandlemeister. Nii põnev!

Jutu alustuseks pean mainima, et ma pole hobuvarustuse remondi spetsialist vaid muljetan lihtsalt oma töödest ja tegemistest alustades lapitekkide, kott-toolide, pillikottide, lemmiklooma madratsite õmblemisest mööbli ja hobuvarustuse remondini.

Ehk on see piltidega jutustus teile abiks kui tahate teha midagi sarnast, kuid ei oska kuskilt otsast alustada.
Esiotsa ma ei julge öeldagi, kui kaua see õnnetu tekike mul tegemise järge ootas.

Sellest on hea mitu aastat, kui kohalikule koolile puhketuppa mööbli kangast kott-toolid õmblesin. Nüüd teostan neile kord või paar aastas hooldust - pesen, teen mõned pisiparandused ja täidan. Kott-toolide täide teatavasti aja jooksul vajub kokku.

Pean tunnistama, et olen ise meeldivalt üllatunud, et need nii kaua vastu on pidanud, kui kogu kool neil  päevast päeva otsas möllab.

Kooli direktor aina kiidab, et nii toredad ja toovad lastele palju rõõmu. Loopida pole lubatud, kuid hüppamine ja kargamine, koobaste ja tornide ehitamine - see olevat igapäevane lõbu.

Seni seisid minu müügiks õmmeldud tooted kastidega lao nurgas virnas. Kuna viimanegi laps perega välja, oma enda majja kolis, vabanes veel üks tuba. Jõulude ajal remontisime abikaasaga selle toa ning nüüd on mul eraldi ruum valmistoodete jaoks - müügituba.
Pisike ja minimalistlik valge toake, kus sõbrannad oma perele ja tuttavatele kingitusi valimas/ostmas käivad. Laome koos kõik huvi pakkuva põrandale ritta ja lasen neil mõnuga sorida.
Nukud ja mõned muud pisiasjad ei ole müügiks vaid meeleolu loomiseks või abiks tootefotode pildistamisel.

Tere, tere, kõik see pere!

Aastal 2017 ei paku ma müügiks ei haudemune ega tibusid!
Kohtumiseni järgmisel hooajal!

Seekord esitlen teile tekki, mis minu enda hinnangul on minu kõikidest senistest lapitöödest peajagu pikem, laiem ja keerulisem.
Lugu sai alguse millagi, kui juba jõuluaeg paistma hakkas, ei mäleta täpselt. Olin just jõudnud oma tellimustöödega punkti, kus kõik jooksva aasta lubadused hakkasid valmis saama ning otsustasin võtta aasta lõpuni puhkuse, juba enne jõule aasta lõpuni ilma õmblemata, ilma tähtaegadele mõtlemata. Aeg iseendale, lastele ja lastelastele. Aeg sirutada selga ja nautida jalutuskäike mere äärde.
Ja siis ta tuli, selline põnev pakkumine - õmmelda megasuur päevatekk päikese loojanguga, soojades toonides nagu päikese loojang olema peab. Eelistatavalt midagi oranži, purpurpunast....
Valmimise tähtaeg jaanuari esimene nädal.

Lapselaps tuli seekord külla kindla teadmisega, et tahab õmmelda endale teksariidest õlakotti. Ma pakkusin ka ilmastiku kindlaid materjale ja kangaid, mida riiulites virnadena valida, kuid EI!
Ei hakanud siis noore ja trenditeadliku inimese valikuid enam mõjutama ja olin lihtsalt abiks.

Teksad olen eelnevalt juba õmblustööks ette valmistanud. Need on mul pestud, õmblused, värvlid ja taskud ära lõigatud, kulunud kohad välja praagitud. Korralikud terved pükste sääred riiulil virnas. Hea võtta.

Kott pidi tulema seega õlal kandmiseks, teksa kangast, piklik, klapiga, taskutega esiküljel ja sees.

Artikkel minu tegemistest kohalikus ajalehes - Harku Valla Teataja nr 23/2016 (LK 5)
Teksti ja foto autor Aule Sagen.
Lisan alla teksti uuesti, et oleks mugavam lugeda kui lehe pildi pealt.