Tere, tere, kõik see pere!

Aastal 2017 ei paku ma müügiks ei haudemune ega tibusid!
Kohtumiseni järgmisel hooajal!

Minu oma tibud on nüüdseks 2,5 kuu vanused noorlinnud ning seniste aastate kõige lahedamad! Kuigi kukeks oli järjekordne lavendel araucana, siis on seekordsetel kanadel lisaks moekale tupsupeale veel sabata araucanale omased vuntsid põskedel.
Lisan siia pilte oma tänastest noorlindudest. Karjas on lisaks minu toredatele ristanditele veel Black Copper maransid ja Sakala haudejaamast ostetud linnud - dominant blue (tumehallid) ja dominant leghornid (valged).

Tervitused linnufännidele!
Lubasin lisada blogisse teate, kui minu linnumajas algab tibutamise hooaeg. Esimesed helistajad, kirjutajad olid juba veebruaris ning on siinset postitust kannatlikult oodanud.

Olen nüüd oma maransitele toonud seltsiks uue maransi kuke ning ristandite tarvis lavendel araucana kuke. Päike väljas ja kevad käes ning kuulutan oma linnumaja tibu hooaja avatuks! :-)

Tibude soovijatele väike vihje: panin viimast korda sel hooajal inkubaatori tööle.
7.juulil kooruvad minu viimased helesinise ja rohelise munejad.
Siis läheb inkubaator puhkusele ja mina ka.
Mida suve poole, seda tervemad ja tugevamad tibud. Viimati oli viljastatus 100% - kõik munad olid viljastatud ning koorumise ajaks ainult paar tibu "langes" välja.

Helesinise muna munejad on täpilised tibud - kollased, mustade täpikestega. Need on valgete munakanade ja lavendel araucana kuke järglased. Hakkavad munema helesiniseid mune. Hind 3.5€/tk
Rohelise muna munejaid on erinevad:
* Copper black maransi ja lavender arauacana ristandite kolmas põlvkond, igal aastal Lavendel araucana kuke abil helesinist tooni juurde antud. Ootan ise põnevusega, mis värvi mune nad nüüd munema hakkavad. Tibud ise on kas lavendel või musta sulestikuga, tupsupead. Väga ilusad ja armsad linnud. Hind 4€/tk
* Pruuni munakana, ISA Sussexi, Moravia Barred ja lavendel araucana ristandid. Neid tibusid mul ei ole veel olnud ja ei oska prognoosida, mis värvi sulestik või muster neil saab  olema. Küll aga hakkavad nad munema helerohelisi mune. Hind 3.5€/tk

10 ja enama tibu ostjale soodushind vastavalt 3,0€/tk ja 3,5€/tk.

Broneeringud [email protected] või FB privas. Asukoht Harjumaa, Vääna-Jõesuu.

Meie tänavustest tibudest on saanud igavesti vahva suur ja kirju tiivuliste kari. Väike peremees on ka nüüd omal jalal kõndija ning armastab kanade seas ringi joosta. Ühel hetkel avastas ta, et võrkaeda saab ka ise sisse minna ja loomulikult ei pannud ta aeda enda järel kinni. Järgmisel hetkel oli terve kari mööda hoovi laiali. Vanaisa nägi ja vangutas pead - oi, oi Mathias! Sa pead nüüd kanad aeda tagasi ka saama!

Poiss võttis järgmisel hetkel lähima kana sülle ja tassis aeda tagasi. Kana vaatas ainult uudishimulikult üle õla, et mis toimub? ja oli ülimalt rahulik. Poiss ise vaid 2 aastane, aga tassis sel moel linnud aeda tagasi, lindude jalad peaaegu maani. Eks kanad jooksid vahepeal uuesti aiast välja, aga poiss oli väga ametis. Vaatepilt oli vaimustav ja üsnagi uskumatu.

Kahjuks me seda pildile ei saanud, kuidas kana üsles oli. Nad teda edaspidi enam nii ligi ei lasknud. Poiss aga tegi nüüd järjepanu meelega kanade aia värava lahti ja kutsus linnud välja. Ise jooksis neil järgi ja kilkas: kana tule oppadi, kana tule oppadi!

Veel meeldib talle kanadele teri visata. Kanad on kõik kaelapidi võrgu vahel ja ootavad oma terakest. Vahest saavad peoga muru sisse, vahest ükshaaval võrgu äärest. Mõnikord aga lausa peo pealt. Kutsu, vana ja väsinud sõbrake valvab kiivalt kõrval, et saada ka veidike tähelepanu kogu selle suleliste karja kõrvalt.

Linnukari on mul tänavu eriti kirju. Esimest korda tõin endale lisaks oma tibudele ka kanatibusid haudejaamast. Siis pole sügisel vaja nii palju kukkesid pakule panna. Kahju neist ikkagi. Ning kuna rebane aga ühe pesakonna tibusid koos kanaemaga minema viis, jäi mul oma linde ainult 4 ning nendest 3 juhtusid olema kuked.

Nüüd on mul noorlindude hulgas ainult 3 oma kanakest. Üks neist lavendel sulestikuga ja kõrge soenguga preili, kes hakkab rohelisi mune munema. Ning 2 black-copper sulestikuga ristandit, päritolus ka brahmade verd. Nendele lisaks on paar BC maransit ning ülejäänud kõik haudejaama linnud - valged ja pruunid Lohmannid, valged ISA sussexid ja mustad valgete säbrudega Moravia Barredid.

Linnud on seekord ääretult rahumeelsed. Ei mingit kisa ega kiusamist tibust saati. Kuigi karja tibude vanusevahe oli ligi 2 nädalat.

Noorlinnud on nüüd 4 kuused ja juba 20 nädalal hakkasid pudenema esimesed pruunid munakesed. Munad on pisikesed nagu kastanid, 34 - 37g.
Kõigepealt hakkasid munema sussexid ja moraviad. Seejärel pruunid lohmannid ning nädala pärast pudenes ka esimene valge muna, st lohmann white oma.

Lisan mõned pildid lindudest ja väikemehest kes võidurõõmsalt kaamerasse naerab: "ma tegin kana aia lahti!"

Noh, tsikid, mis täna plaanis?

Sellised minu tänased tibud. Rohelise, tumepruuni ja helesinise muna munejate kaunimad isendid siit tulemas. Kolme aasta töö ja vaev. Munele hakkavad 5 - 6 kuu pärast.

Kuna pakun vahest tibusid müügiks, siis jätkub ikka ja aina huvilisi, kes soovivad osta samal ajal, seega siis kevadel ja suve alguses, noori munema tulevaid kanu.

Mina kevadel noori munele tulevaid kanu ei müü, sest kui kevadel haudemunad inkubaatorisse panna, siis teadupärast hakkavad neist koorunud linnud munele alles sügisel. On kanu, kes alustavad munemist viiendal kuul, kuid on ka neid, kellelt pudeneb esimene muna alles kaheksandal või üheksandal kuul.

Miks ma ei müü oma munejaid kanu kevadel maha?
Sellepärast, et mul ei ole suurt lauta, kus lehmad ja lambad ruumi kütavad ja kuhu võiksin talveks suure karja linde talvituma jätta. Et siis kevadel osa linde rahaks teha.
Mul on väike köetav kuurialune, kuhu mahub kordi vähem linde kui ma sooviksin. Kui lõpuks kevad käes ja lindudel priilt ruumi õues ringi mässata, ei meelita ükski raha mind oma vähestest tublidest munejatest loobuma. Seda enam, et kevadel peab jätkuma mune mitte ainult toidulauale vaid ka inkubaatorisse.

Miks ma ei kasvata tibusid talvel?
Esiteks on selleks vaja köetavat ruumi väljaspool eluruume. Ning teiseks oluliseks põhjuseks on see, et meie kliimas viibivad kanad pika talve ruumis sees, seega kunstlikul valgusel ja põhiliselt ka kunsttoidul.

Mina alustan haudemunade korjamist kevadel, kui kanad on saanud taas õue siblima, päikesevanne võtma ja kosuma naturaalsel toitul. Siis hakkavad nad ka paremini munema ning munade kooruvus ka suurem. Samuti on minu meelest oluline, et tibud saavad esimesel võimalusel välja päikese kätte ja muru peale, et kasvada tugevateks ja terveteks lindudeks.

Sügisel, kui on aeg linnud hoonesse sisse kolida, tuleb teha valik - kes tuppa, kes patta, kes müüki.

Minu majas on ka kevad käes.
Lumikellukesed õitsevad, tulbid - nartsissid - krookused on ninad mullast välja pistnud. Ja inkubaator suriseb nurgas. Seekord veidi suurem kui mullu.
Kogemus näitas, et kui planeerida 15 - 20 kana, pole mõtet 24 muna inkubaatoriga mässata. Ühest portsust sain 20 lindu, neist 10 kana. Teisest portsust, ostetud tõumunadest, koorus ainult 10 lindu, neist 4 kana.
Kuna erinevas vanuses linde kokku panna ei saa, peab mässama kahe karjaga. Eraldi aedikud, kuudid, künad, jooginõud jne. Topelt töö ja vaev. Kogu suve ja pool sügist pealekauba. Sest mõned tõud alustavad munemist 5 kuuselt, osad aga alles 8-9 kuuselt. Siis jääb mõni veel haigeks või jääb muul moel looduslikule valikule alla ning lõpuks kui munele hakkavad, ongi mingi kümmekond noorkana ja pool aedikut tühi ning mune planeeritud 20 asemel vaid 7 - 8 tk päevas.

Niisiis müüsin maha oma mulluse inkubaatori ja ostsin 50 muna kasti asemele.
Nüüd on esimene ports mune soojas: 52 muna inkubaatoris ja 12 muna kana all, kes just haudele läks. Munadeks pooled lavendel araucana omad ja teised pooled rohelise muna munejad (araucana/marans/araucana) ning mõned tumepruunid munejad hulgas (sussex/marans).

Kümne päeva pärast, peale teistkordset munade läbivalgustamist oli selge, et 20 lavendel araucana muna pole arenema hakanud - tühjad mis tühjad. Samuti enamus marans+sussex munasid, kellest lootsin saada karamelli pruuni munade munejaid.
Rohelised munad ei paistnud läbi, kuid hoolika vaatlemise järel on näha ühes otsas selgelt eristuvat õhumulli - kõigil!!! Senisest kogemusest võib öelda, et need kõik on kenasti kasvama hakanud. Kõik!

Mullu kogesin juba ostetud haudemunadega, et araucanade kooruvus on suhteliselt nigel. Nii mõnedki on öelnud, et on seetõttu araucanadega jändamisest loobunud. Kukke süüdistada ei saa, sest sama kuke poolt ristandkanade munadega on loota maksimaalset tulemust.

Mida nüüd teha? Igavesti suur inkubaator ja üle poole jäi tühjaks. Otsustasin panna uued munad juurde, koorumise tähtajaga 14 päeva hiljem kui senised.
Kui koorumiseni 3 päeva aega, võtsin esimesel portsul munadel liistud vahelt ära ja tõstsin nad karpidesse. Et nad seal paigal püsiks ega koorumisel sodi laiali ei ajaks. Teisi keerasin 3x päevas käsitsi ringi.

Saabus koorumise tähtaeg hauduja alla pandud munadel. Olin ta varakult juba eraldi aedikusse pannud, vahetanud allapanu, tolmutanud deso ainega kõik üle ja pannud valmis madalad joogi- ja sööginõud.

Kana alla panin munad 2 päeva varem, kuna kuuris on suhteliselt jahe (13 - 15C) ning tõenäoliselt võtab seal koorumine päev või kaks kauem aega kui masinas. Mune oli ka palju, 12 ning algaja hauduja ei osanud neid korralikult tiiva alla ärapaigutada. Aitasin alguses veidi kaasa ning paari päeva pärast valvas juba ise, et kõik kenasti peidus ja soojas oleks.

Õigel päeval koorus vaid 1 tibu. Ööpäev hiljem, järgmise päeva lõunaks veel 2 tibu. Mul oli kogu aeg mure, et kui esimesed tibud kana alt minema jalutavad, jätab kana ülejäänud munad sinnapaika ja läheb nendega kaasa - sööma, jooma. Jätsin katki täksitud munad kana alla, kuid teised viisin tuppa. Valgustasin nad läbi, ning tibudega munad panin inkubaatorisse.

Õhtuks oli kana all 5 tibu ja inkubaatoris veel 1, kelle peale koorumise väsimusest toibumist ja kuivamist viisin hilisõhtul kana tiiva alla teiste sekka magama. Viimane tibu koorus inkubaatoris kolmandal päeval Usun, et kuna munad alguses väga korralikult kana all ei olnud, siis mõned hakkasid veidi erineval hetkel arenema. Esimestel päevadel olid nii mõnedki servapidi tiiva alt väljas. Toppisin neid talle paremini alla ja paari päeva pärast oli näha, kuidas ta juba ise hoolikalt mune sättis, et midagi kuskilt välja ei jääks.
Tibud on kõik tublid ja aktiivsed ning koorusid ilma kõrvalise abita.

Kaks päeva pärast hauduja kana all tibude koorumist, on inkubaatori tibude koorumise tähtaeg.
Kuid ühtegi noka täket näha ega vähimatki piuksumist kuulda ei ole. Kas ma tõesti lugesin päevi valesti? Pühapäeva õhtu käes ja 21 ööpäeva täpselt täis. Vaikus.
See tundub küll täiesti uskumatu, et 23 muna, mis 10. päeval sai läbi valgustatud ja tibude areng oli näha (tühjad viskasin minema), on nüüd ühel hetkel tibud lihtsalt muna sees ära surnud.
Aga ei - esmaspäeva hilisõhtul - enam kui ööpäev hiljem, kuulen vaikset piuksumist. Ja järgmisel hommikul, oh seda rõõmu, on elu inkubaatoris kihama löönud. Tuba kajab siutsudest ja säutsudest ning pooltel munadel täkked koore sees näha. Ning esimene lavendel sulestikuga tibu sebib mööda karpi ringi. Õhtuks on 8 tibu koorunud ja mitmed munad veel katki ja äge säutsumine inkubaatoris jätkub.

Tekib kahtlus, et temperatuuriga ei olnud kõik korras. Tibud on tublid, terved ja aktiivsed. Kontrollisime inkubaatoris olevat temperatuuri kahe elavhõbeda kraadiga ja lisaks elektroonilise püstol - termomeetriga. Kõik näitasid 37,3 - 37,4C. Juhendi järgi aga peaks olema 37,7C. Kasti sees olev termomeeter, mille järgi oleks pidanud kalibreerima, näitas hoopis ligi 39C.  Mine võta nüüd kinni, mis õige, mis mitte.

Koorunud tibudest olid enamus kuke värvi - lavendel sulestikuga. Mõned mustad ka hulgas, sh üks CB marans kukega ristatud buff sussex, seega samuti kuke värvi.
Mõned linnukasvatajad väidavad, et kahe erinevat värvi sulestikuga linnu ristamisel pärivad kanatibud kuke sulgede värvi ja kuketibud kana sulgede värvi. Oleks tore teada pärast, kas ongi 14 koorunud ristandtibust 11 kanatibu :-) Vähe uskumatu küll.

Pildilt on näha, et hetkel koorunud kaheksast tibust 6 on lavendel ja 2 mustad. Imevahvad ja igavesti agarad tegelased. Paremale väikesesse karpi panin eraldi need, kes veel veidi märjad, neid kiputakse uudishimust rohkem nokkima. Soojustuseks kaks laualampi üle karbi ääre.
Tõupuhtad lavendel araucanad märgistasin tiiva sulgede pealt tumesinise markeriga. Igasugused rõngad ja juhtme kuusekesed tundusid hullult suured ja kohmakad nende väikeste tegelaste jaoks.

Tibudest on esindatud lavendel araucanad, (helesinise muna munejad), ristandid - rohelise muna munejad (araucana/marans/araucana) ning üks tumepruuni muna muneja (sussex/marans).

Inkubaatorist veel - siinse saaga lõpetuseks lisan tagantjärele, et nimetatud inkubaator sai tagasi saadetud. Ei suutnud ta hoida ega taastada ei temperatuuri ega niiskust. Kõikumine oli lausa 10C ja kuni 30% niiskust.
Tibude areng jäi pooleli või kuivasid nad koore sisse ära. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Kadu oli ligi 80 muna/tibu. Samas kui teistele jagatud haudemunade kooruvus nii araucanade kui ka roheliste munade puhul oli 90 - 100%.
Maaletooja vaidles tootjaga (Itaalia) mitu kuud, kuid tootja suhtumine oli üsna ühene - tema on toote kvaliteedis kindel ega ole nõus aparaati välja vahetama. Viisin aparaadi kontrolli ja mulle öeldi, et viga on programmis/kiibis.
Tagantjärele tarkus - ärge sellist aparaati (Brahma 50TU) endale küll ostke! Ise tellisin endale uuesti King Suro, millega ka eelmistel aastatel töötasin ja väga rahule jäin. Lihtsalt too jäi väikeseks.

Haudemunadeks on tänavu (2014)
* lavendel araucana helesinised munad, tõupuhtad
* erinevad ristandite munad, kellest kooruvad erinevates toonides rohekaid mune munevad linnud
* brahma/maransi ristandi karamelli tooni munad, paaritatud taas copper black marans kukega.

Tänavune kukk nr 1 - lavendel araucana.
Kanad, kellelt korjan haudemune:

* Lavendel araucanad
Helesinised munad. Araucana kanade puhul meeldib mulle, et nad on väikesed, rahumeelsed, head munejad ning nende munad on hea tugeva koorega. Kui on väga külm ruum, siis nad tõenäoliselt munevad harvemini. Kuid praegu on mul kanade ruumis väike küttekeha ning ruumis on  ka talvel minimaalselt 7-8C. Eelmisel aastal oli minu araucana munemise rütm: 9 päeva munes - 1 päev puhkas. Täitsa imeline! Munele hakkasid araucanad 7. kuul.

* Araucana ristandid
Tumedaid oliivirohelisi mune munevad mustad kanad, eelmisel aastal lavendel araucana kana ja black copper marans kuke järglased.
Tänavu, uuesti araucana kukega ristamisel saavad praegused tume-oliivivärvi juurde sinist tooni. Munad on nendel kanadel säilitanud araucanadele omase kauni, tugeva, ühtlase ja sileda koore. Muna suurus 54 - 63g (M suurus). Munele hakkasid 5.kuu teisest poolest. Esialgu üsna tagasihoidlikult, kuid mõne kuu möödudes väga tublisti. Kooruvus 90 - 100%.

* Oliivirohelisi mune munev hall kana, suure harjaga kana. Eelmisel aastal helesiniseid mune munev kana, keda ristasin maransi kukega. See kana on ainus, kes maransi kukelt musta sulestiku värvi omaks ei võtnud vaid säilitas oma halli (nn sinise) sulestiku. See kana on araucanadest suurem ning samuti tubli muneja. Munele hakkas 5. kuu alguses. Munad L suuruses.

Tänavune kukk nr 2 - copper black marans.
Haudemunad:
* Braama ristand. See kana muneb praegu karamelli värvi mune, pildil olevas munakarbis keskmised munad. Eelmisel aastal brahma ja maransi kuke ristamisel saadud kana. Nüüd otsustasin teda taaskord ristata maransi kukega ning tulemuseks on vahvad mustad sulisjalgsed tibud. Selle kana eelis on tema sulisjalgsus ja vastupidavus külmale. Samuti on ta säilitanud tugeva, braamale omase haudeinstinkti. Talvel haudus 3 kuud ühtejutti kuni otsustas uuesti munele hakata. Munad L suuruses.

Maikuus lisanduvad paar vabrikukana, et saada hea munevusega, tumepruune mune munevaid järglasi.

Millal algab linnukasvataja kevad? Eks ikka siis, kui ei saa enam peast mõtteid, milliseid uusi põnevaid tõulinde tänavu võiks oma karja muretseda, kellelt-kust-kuidas muretseda haudemune, kui palju, milliste kanade mune ise inkubeerima panna jne. Surfid taaskord mööda internetti, liitud kõikvõimalike foorumite ja FB gruppidega, loed teiste mõtteid ja kogemusi, sirvid läbi lugematul arvul pilte ja videosid, uurid tõukirjeldusi, müügikuulutusi, hindasid jne.
Lisan siia ühe toreda YouTube video tibu arengust munas (animatsioon).

Tibu areng munas kestab 21 päeva.
Kevadel, märtsis - aprillis, kui oma uue inkubaatori kätte saan, tahaks tibude koorumise rõõmu jagada ka teiste tuttavate, eriti lastega. Vaadake seda videot lastega koos, et neil oleks mingi ettekujutus, mis ühe munaga kana all toimub. Kui tulete meile tibusid või lausa nende koorumise päeval neid vaatama, on kõik paremini mõistetav.

Kanakasvatajana on see küsimus mind alati huvitanud. Ise söön suurima naudinguga oma kanade mune seetõttu, et nad on lihtsalt palju maitsvamad. Ja seda kinnitavad ka mu tuttavad, keda olen kostitanud. Nüüd aga leidsin internetist, netipoe OKOMARKET lehelt sellise artikli. Kuivõrd tõena keegi seda võtab, on igaühe enda asi, kuid julgen teksti siia kopeerida. Külastage kindlasti eespool viidatud lehte. Seal on ökosõpradele päris toredat lugemist ja ka müügi infot.

Orgaanilise aiapidamise ja toitumise ajakiri Mother Earth News testis vabakasvatuse kanade mune ja linnuvabrikus kasvanud kanade mune ning leidsid rohkelt erinevusi- kõik loomulikult vabakasvatuse kanamunade kasuks. Vabakasvatuse kanade munad olid palju kõrgema toiteväärtusega kui farmikanade munad.

Kõige suurem erinevus oli D-vitamiini sisalduses- vabakasvatuse kanade munad sisaldasid 4-6 korda rohkem D-vitamiini.  Lisaks sellele selgitati välja, et vabakasvatuse kanamunadel on ka järgmised eelised:
*1/3 vähem kolesterooli
*1/4 küllastunud rasvu
*2/3 rohkem A-vitamiini
*2 korda rohkem omega 3 rasvhappeid
*3 korda rohkem E-vitamiini
*7 korda rohkem beetakaroteeni

Need tulemused saadi 14 erineva USA vabakasvatuse kanalate mune analüüsides, kus kanad said vabalt ringi liikuda ja toituda loodusest. Värske toit ja loodusest sissesöödavad putukad kanade menüüs ongi peamine põhjus, miks vabakasvatuse kanade munad on oluliselt kõrgema toiteväärtusega.

Linnukasvataja aastas on kaks kõige rõõmsamat päeva - esimene on päev, mil kooruvad esimesed tibud ning teine on päev, mil noored kanad munevad oma esimesed munad.

Nagu eespool juttu, on mul tänavused noorlinnud ning oodatavad munad järgmised:
* araucana ja maransi ristandid - tumerohelised munad;
* braama ja maransi ristand - tumepruunid munad;
* veel üks ristand (hall) ja maransi kukk - tumebeežid munad
* sussexid - helepruunid/kreemikad munad;
* araucanad - helesinised munad
* maransid - vääga tumepruunid munad

Esimene pesakond:
Kõige esimesena, täpselt 5-kuuseks saades hakkasid munele mõlemad sussexid. Esialgu paaripäevaste vahedega 34 - 44g kaaluvad pisikesi mune, kuid nädala möödudes munesid juba regulaarselt ning u 47g kaaluvaid kreemikaid mune.
Teisena, kümmekond päeva peale sussexeid, hakkasid munele braama ristand (tumepruunid 47g) ja hall ristand (tumebeežid 37g).
Kolm nädalat hiljem kui sussexid, ilmusid esimesed kaks tumerohelist muna (42g).

Naljakas oli see, et üks noor kana käis juba mitu päeva regulaarselt pesal istumas ja tuli sealt mõne aja pärast suure kaagutamisega ära nagu munejatel kombeks. Kuid mingit muna pesas ei olnud. Ja lõpuks kui päriselt munes, juhtus see õues keset muruplatsi. Ega selles polegi midagi uut, et esimene muna munetakse otse õrrelt või suvalisse varjulisse nurka. Pesal käima õpitakse teiste eeskujul ning heaks vihjeks on ka mängumuna pesakastis. Edaspidi kujuneb igal kanal oma lemmik pesakast välja, kus kasvõi mitmekesi korraga, üksteise seljas istumas käiakse. Selle järgi on ka hea aru saada, milline kana munaga hakkama sai, kui värv on sarnane. Ma eristan välimuse järgi kõiki oma linnukesi ning hetkel ka mune. Edaspidi, kui tumerohelisi mune munejaid viis saab olema, siis neil ma kindlasti vahet teha ei suuda.

Maransite ja araucanade munemise aeg jõuab kätte oktoobris. Siis lisan siia kindlasti uue pildi ja veidi juttu.

Munade suurused Tallegi lehelt:
S - kuni 53g
M - 53 - 63g
L - 63 - 73g
XL - 73g ja enam.

Mind paneb mõtlema, milliste vahenditega saavutatakse munad suuruses L ja eriti XL. Lugedes erinevate kanatõugude kirjeldusi, jäävad tavapärased munad siiski suurusesse M. Isegi braamad, üks suurimatest kanatõugudest, munesid mul ka kolmandal aastal vaid kuni 63g kaaluvaid mune.

Munade säilivus on külmikus 3 - 5 nädalat. Ühe päevaga soojas toas vähendab muna säilivust väidetavalt sama palju kui 1 nädal külmikus. Mina korjan munad pesast kokku 2 - 3 korda päevas.

Kui juhtub, et Sinu kanake või kukeke ühel päeval haigestub ja sa elad pealinna külje all, siis unusta võimalus sealsetelt loomatohtritelt abi saada.
Pöördudes nende poole haigestunud linnu murega (igaks juhuks ära kohe ütle, et tegemist on kanaga), siis:
* saad kiire vastuse, et nemad lindudega ei tegele;
* su linnuke võetakse vastu, kuid lindu nähes saad jahmunud küsimuse - mis lind see on?
* sulle püütakse pakkuda parimat abi (konsulteerides telefoni teel spetsialistiga, kes on kanadega kokku puutunud), kuid õige diagnoosi ega ravini siiski ei jõuta. Rääkimata sellest, et müügil olevad ravimid on troopilistele lindudele valmistatud tooted, sest kodulindude omasid toodetakse vaid nö tööstuslikes kogustes (suurfarmidele).

Nimelt hakkasid ühel kaunil suvisel ajal osad minu linnukesed jalust nõrgaks jääma, paari nädala jooksul neli lindu ja kuu aega hiljem veel viies. Hommikul jalad tudisesid all ja paari ööpäeva jooksul jäidki täiesti maha.
Käisin kuu aega mööda erinevaid arste, lugesin läbi kogu kirjanduse, mis kodulindude kohta saadaval, pakkusin neile kõikvõimalikke parimaid vitamiinirikkaid toite, lisasin joogivette tri-vitamiini ja veidike ka seleeni, desinfitseerisin iga nädala tagant kogu koduse linnumajapidamise (looduslikul baasil valmistatud antibakteriaalse pulbriga Kiti söödatoast) aga konkreetset selgust ei saanud.
Üks velsker soovitas teha ühele linnule hädatapp ja viia laborisse Tallinnas Kiili tänaval. Maksin 45€ kuid mingit konkreetset vastust ei saanud. Jäi oletus, et tegemist on ehk bronhiidiga, kuid haigusele omased tunnusmärgid puudusid täielikult.
Kodulindude foorumist nõu küsides sain pigem sõimata, et oma linde nii looduslikult toidan ega kasuta poest ostetud täissööta. Kuid velsker, kelle lõpuks Keilast leidsin ja kes ometi mulle head nõu anda oskas, kinnitas, et see kuidas ma oma linde hooldan ja toidan on igati eeskujulik. Nigel sööt mõjub eelkõige munemisele, mitte ei halva jalgu. Seleenipuuduse kohta ütles aga, et kui söödas on seleen olemas, siis seda täiendavalt juurde anda pole vajalik.
Kuna haiguslugu sarnanes väga B grupi vitamiinide defitsiidiga organismis ning esialgne labori vastus pani bronhiidi kahtluse, tegin velskri soovitusel haigetele lindudele vitamiini- ja antibiootikumide kuuri. Kahjuks sellest polnud aga mingit abi.
Seejärel tegin tema ettepanekul ka viimasele haigele linnule hädatapu ja viisin selle riiklikusse laborisse (Tallinna Veterinaar- ja Toidulaboratoorium). Eelnevalt tegin e-posti teel päringu - mis ja kuidas ning sain sellise vastuse:

VTL pakub järgmised uuringud (nii Tallinnas kui Tartus):
1. Söödaproovi uuring B-vitamiinide sisaldusele (95 Euro, uurimisaeg 2-4 päeva). Teostab keemia osakond
2. Roojaproovi uuring parasiidi munadele (flotatsioonimeetod  5.50 Euro, uurimisaeg 1 päev) Teostab bakterioloogia-patoloogia osakond
3. Uuring bakterhaiguste tekitajale hukkunud kana organitest* (Aeroobne uuring patoloogilisest materjalist 16.00 Euro, uurimisaeg 4-6 päeva ja isoleeritud tekitajale ravimtundlikkuse määramine 4- le diskile 8.20 euro ) Teostab bakterioloogia-patoloogia osakond.
* Parem saata laborisse hukkunud kana korjus, mis kohe jahutatakse +4 oC … +10 oC ja saadetakse laborisse nii kiiresti kui on võimalik.

Mina kasutasin seda viimast versiooni. Lõin hommikul haigel kanal pea maha, pooleks tunniks sügavkülma ja viisin kohe ära (oli väga kuum ilm). Kohapeal pakuti valida, kas ravimtundlikkus 4 diskile või 8-le või 16-le. Valisin 4-le ja sain vastuseks diagnoosi ja 3 ravimit, mis sobivad. Õnneks ei vajanudki neid, sest too haigestunud kana jäi seni viimaseks. Kuid saatsin tulemused oma veterinaarile edasi kui edaspidi peaks vaja minema.

Muidugi oleksin võinud haigestunud linnud koheselt supiks teha nagu foorumikaaslased soovitasid, kuid minu huvi oli teada saada probleemi põhjus ning see lahendada. Samuti ei tee ma mingil juhul haigest linnust perele lõunat, eriti kui haigustekitaja pole teada.

Kokkuvõtteks mässasin probleemiga poolteist kuud, likvideerisin kõik 5 haigustunnustega lindu ning kulutasin nende peale ligi 100€.

Põhitoiduks on spetsiaalne munakanade täiendsööt ja talumehelt ostetud teravili - nisu, otra, kaera, vahest hernepärad ka hulgas.

Suvel saavad iga päev lisaks õunu, pirne või kurke, kõikvõimalikku rohelist oma ja naabrite aiamaalt - lehtsalatit, porgandit, kapsast, eriline maiuspala on näiteks brokoli lehed jne. Vahest keedan kala (toorest ei söö) ja lisan sinna hulka kartulit, porgandit.  Pidusöögiks on arbuusi- ja meloni sisud.

Muru on neil kogu aediku ulatuses, st roheline kogu aeg saadaval. Aianurgas on nö siblimiskast, kus on turvas siblimiseks, suplemiseks, sulgede puhastamiseks. Sinna sekka viskan vahest ka niidumultši, korjan naati, võililli, linnurohtu ja tigusid. Lapsed teevad aiamaal vihmaussi rallit ja puistavad neid kasti.

Kui õhtul aeg linnukesed kuuri meelitada, kallan künasse teravilja/täiendsööda segu pakendil näidatud suhtes/koguses, mis hommikuseks õueminekuks otsa saab.
Talvel on teravilja/täiendsööda segu ja igasugune köögivili, mis kätte saan - porgand, kapsas, õunad ja igasugu köögijäägid (köögivilja koored, pealislehed jne). Mõnikord keedan isegi mune maiuspalaks.
Aeg-ajalt annan ka mineraalset lisandit, maisi, päevalilleseemneid jmt.
Lubjakivi sõmerik ja erineva struktuuriga liiv on eraldi nõus kogu aeg olemas. Munakoore puru viskan peoga künasse juurde.

Oluline, et kanad saavad kätte kõik vajalikud toitained, kuid ei rasvu. Sest nigela söödaga kanad ei mune, ülesöönud kanad samuti ei mune - lähevad laisaks, vale toitumusega samuti ei taha muneda.

Asjaolu, et mul kanaaed on kauni muruga kaetud, tekitab hämmingut mitte ainult teistes linnukasvatajates vaid ka kõigis minu sõprades ja tuttavates, kes minu linnukesi imetlemas käivad.

Mis ime muru mul siis on või kas mu kanad on treenitud muru hoidma... küsitakse.
Tegelikult on mul täiesti tavaline muru, mille mõned aastat tagasi külvasime ja mida seni hooldanud ja väga hoidnud oleme.

Väidan, et minu kauni muru saladus peitub selles, et riisun iga päev - absoluutselt iga päev - suure kojamehe kühvli ja murureha abil kokku kõik pätsikesed, mis linnud päeva jooksul murule külvavad. Väidetakse vastu, et kanad siblivad muru ära, kuid mina näen, et vaatamata siblimisele püsib terve ja tugev muru tugeva ja rohelisena. Nimelt puistan neile sinna iga päev terasid, õunu jmt ning hoolas siblimine käib seal pidevalt.

Lagunema hakkab see aga kõige käidavamates (enim "väetatud") kohtades, kus murukamar just nimelt laiaks tallatud "pätsikeste" all nõrgaks muutub. Kui arvestan, et korjan sellist väetist iga päev paar-kolm korralikku kühvlitäit kokku, siis juba nädalaga teeb see terve aiakäru täis vänget kraami, mis pinnasesse tallates tapab igasuguse taimestiku.

Kindlasti tuleb kasuks ka suur kast mullaga, kus nad saavad piisavalt mullaga mässata ja oma sulgi puhastada. Need mõned augud, mis siiski aja jooksul kaevatakse, saavad parandust järgmisel aastal, kui jooksuaia koha ringi vahetan.

Tänavuse suve kuumal ja kuival ajal oli kanaaed ka ainus koht, kus ma muru kastmas käisin. Niidan seal sama regulaarselt kui ülejäänud aias.

Üleval pildil on seekord kastis ainult üks linnuke ja muruaugus pool karja, kuid murumultši vahetamisel kastis mulla vastu kolisid ka linnud kõik kasti ringi.
Muruaugu täidan uuel kevadel mullaga ja panen paar mätast peale.

Juuni lõpuks kui esimene pesakond, st ristandid ja Lutsu talust ostetud Sussexid juba 3 kuuseks saamas, suudan lõpuks kukkesid kanadest selgelt eristada.
Nagu eespool mainisin ja piltidelt näha, oli isakukeks black copper marans. Kanaemadeks kuldbraama, lavendel araucana ja helesiniseid mune munev halli sulestikuga ristandkana.
Noored araucana järglased - kanad - on üleni mustad, pea peal suur must "pahmakas". Braama järglane - kana - on samuti must, kuid kaelal pronksid suled nagu maransi kanal. Ainult ta on suurema kerega kui maransid ja jalad üsna sulised nagu braamadel ikka.  Halli kana järglane - kana - on tumehall. Kukkedel on aga nii braama kui ka araucana järglastel kaela- ja sadulasulgedes rohkelt pronksi, sabasuled on mustad roheka läikega ning juba märgatavalt pikemad kui kanadel.  Halli kana kukkjärglased on igasugustes toonides hallikirjud nagu üks korralik talukarjane ikka. Neile pole maransi omadusi külge jäänud.

Kokku on 20 noorlinnust koosnevas karjas kukkede/kanade suhe täpselt pooleks, so 10 kana ja 10 kukke: braamalt 1 kana ja 3 kukke, araucanalt 6 kana ja 4 kukke, hallilt kanalt 1 kana ja 2 kukke ning ostetud sussex tibudest 2 kana ja 1 kukk.

Tõukanade pesakonnas, kus on maransid ja lavendel araucanad, on veidi nigelam seis. Nimelt on 10 linnust ainult 4 kanad, ülejäänud 6 aga kuked.  Meenutagem, et ostsin 24 haudemuna ja lõpptulemusena sain vaid 4 kana. Kurb, kas pole...

Kolmas aasta juba linnupidaja, aga seni oleme vaid ühel korral linnukarja vähendanud. Ei tea, mis ime see oli, et esimestest neljast tibust olid 3 kana ja ainult 1 kukk ning eelmisel aastal koorunud oma tibud (3) olid kõik kanad. Aga nüüd on küll kuri karjas. Söödakulu ja kitsaks jäänud kanakuut on üks veel väike mure. Aga kui noored isased igal hommikul kell 5  võistu "krääksuma" hakkavad, on päris jube. Kümnekesi!!! Sest häält, mida need noored häälemurdelised noorukid üksteise võidu teevad, saaks ehk võrrelda pigem roostes aiavärava krääksumise kui kukelauluga. Õnneks pole nad veel kraaklema hakanud, vist liiga noored alles. Või on lihtsalt viisakad.Ühesõnaga, viienda päeva hommikul kell 5 võtsin vastu otsuse see kole töö ära teha. Ise ehk veel peaks vastu, kuid naabrite ees on jube piinlik. Me ei ela ju metsas. Tiheasustus.Kogemus on mul seni paari vaid pensionile mineva kana puhastamisega ning sedagi koos mehega. Seekord pidin olude sunnil kõigega päris üksi toime tulema.
Panen selle siia kirja sellepärast, et meie esimese supitegemise eel otsisime ise ka netist teiste kirjutisi, vaatasime youtubest videosid ja rääkisime teemast ämmaga. Endise linnalapsena pole kuigi lihtne valmis supikana asemel ise lihakehadega mässama hakata.

Seega siis - otsustasin vanemate noorlindude karjast võtta vähemaks 7 kukke ning jätta alles vaid 3 ilusamat isendit.

Kuidas alustada....
Enne kui hommikusöögi ette andsin ja linnud õue lahti lasksin, võtsin nimetatud 7 lindu teiste hulgast välja ja panin eraldi, ühte kuuti kinni. Kui soolestik tühi, on töö ikkagi puhtam ja pole nii ebameeldivat lõhna.
Üks võimalus lindu kätte saada on ka sööt välja valada ja siis küna äärest peoga ümber kaela ja sülle. Aga kui on mitu lindu, siis on peagi kõik ärevil ja järgmisi kätte enam ei saa. Kui on rohkem linde, võib nad kinni püüda ka hilisõhtul, kui ruum juba pime ja linnud õrrel reas. Võtad ükshaaval sülle ja viid eraldi. Pimedas nad vastu ei puikle. Omale võib taskulambi abiks võtta ja vaikse jutuga märku anda, et pererahvaga tegemist.
Kui kuked käes ja eraldi, panin teistele söögid/joogid ja alustasin ettevalmistustega.

VAHENDID:
* Terav kirves ja pakk. Pakuna kasutasin paksu lauajupi, kuhu lind üleni peale mahuks ning sellele 2 kõverat naela, kuhu kuke kael vahele sättida. Selleks panin piki pakku ühe puupulga. Lõin teine-teisel poole pulka umbes 5-7cm vahega kaks naela ja lõin need ümber pulga kõveraks. Hiljem kukk lauajupi peale külili ja pea sik-sakis naelte vahele. Hiljem tuleb ühe käega hoida tiibade pealt kinni, teisega saab must töö ära teha.
* Ämber, mille sisse, servad üle ämbri ääre, kilekott ja sinna põhja kalts. Kui pea maas, saab linnu sinna kummuli panna. Veri imbub kaltsu sisse. Hiljem saab sinna suled ka visata ja koti kinni siduda.
* Nõu rupskite jaoks.
* Nõu lihakehade jaoks. Ma panin valmis ka vana voodilina, sest porilased olid kohe kohal. Sain sellega nõu kinni katta, kuni teisi linde puhastasin. Kui on rohkem linde, siis kulub ära eraldi nõu (must tsemendi vann) veel sulgimata lindude jaoks.
* Korralik terav nuga, millega lõigata avaus sisikonna välja võtmiseks.
* Voolik ja tühi pang, et lihakehasid loputada ja jahutada.
* Kummikindad olid eriti sulgimisel head abimehed.
* Suur kile kuuri põrandale maha.
* Kuuma vee pang ja varuks kuuma vett juhuks kui on vaja vett vahetada või kuuma juurde lisada. Vesi peaks olema väidetavalt u 60 kraadi. Piisavalt kuum, et võtab suled lahti. Liiga kuumaga võtab naha maha. Ma valasin iga kahe linnu järgi veidi kuuma juurde. Samas lugesin soomlaste muljeid netist, et mõned kes nahka ei tarbi, panevadki keeva vee ja puhastavad lihakeha koos nahaga. Ei nopigi sulgi.
* Suur kile kuuri põrandale maha.

Kuidas edasi...
Tõin kuurist ükshaaval kuked, palusin neilt mõttes vabandust, silitasin ja rahustasin neid ning püüdsin olla nendega viimse hetkeni rahulik ja hea. Seejärel jalgadest kinni ja pea alaspidi rippuma, kuni jäävad paigale. Kõigi puhul see ei aita, kuid paku peal, kael naelte vahel, on nad nagu hüpnotiseeritud.
Järgnevalt tegin, mis kirvega teha tuleb. Linnud ämbris kummuli, hoidsin, kuni vaikus majas ja tõstsin nad järjest suurde vanni ritta.
Seejärel kuuma vette kuni suled lahti ja sulgima. Mul olid kummikindad käes ning kui suled on hästi lahti, saab pihutäite kaupa päris kiiresti selle töö tehtud.
Iga kahe linnu järel panin kuuma vett juurde, ma veel aeglane tegija ning vesi jahtus kiiresti.

Sulgimiseks on ka igasuguseid abivahendeid. Sõbranna rääkis, et sulgimismasin teeks ühe linnu paari minutiga täiesti puhtaks. Temal on vanast pesumasinast omavalmistatud sulgimismasin. Sulgimise abivahendeid tehakse näiteks ka akutrellist, mille otsa kinnitatakse spetsiaalne kummist nubludega otsik.

Kui suled maas, siis noaga tagant lõhik sisse ja peoga kogu sisikond korraga välja. Tavaliselt jäi mul söögitoru kaela jurest kinni. Surusingi käe sisse ja tõmbasin kogu kupatuse ülevalt alates korraga välja. Vahest õnnestus, vahest mitte. Siis juba voolikuga üle ja järjest lihakehade kaussi hunnikusse. Toas kraanikausis sai veel suleotsi nokitud tükk aega.

Seekord võttis kõik kokku kogu päeva, alustades hommikustest ettevalmistustest ning lõpetades õhtuse koristamise ja supikeetmisega.
Järgmine kord läheb kindlasti märksa kiiremini, sest juba õigete nõude valimine ning loogiline paigutamine võttis omajagu aega. Vahepeal lihtsalt istusin ja püüdsin välja mõelda, ega ma midagi väga olulist pole unustanud, mida pärast on hilja otsima hakata.
Kuid kõik läks kokkuvõttes üsna hästi: keegi lendu ei tõusnud ega jalga ei lasknud, kirvega näppu ei löönud ning isegi kuuri seinad, põrand ja lagi jäid täiesti puhtaks. Vahepeal lubasin endale ka mõned martini kokteilid lohutuseks.

Kaks lindu tegin kohe samal õhtul supiks - tõeliselt hea tuli välja (teised läksid sügavkülma).
Aga tunne oli küll selline, et ei taha enam tükil ajal ei kuke, kana ega ka mingit muud liha süüa. Teised sõid ja kiitsid ning hommikuks oli 7 L suppi otsas (sattusid mõned külalised ka õigel ajal kohale tulema).

Mis kõige toredam, kolm kaunimat kukke, kes alles jätsin, on tänaseks endale uue kodu leidnud. Ja minul on lisaks väikesele "valurahale" ka mitu suurt karpi tõeliselt hääd šokolaadi. Mõnus õmblustöö juures maiustada.

Nädalaga sai kevadest suvi ja nädalaga sai ka pisikesed tibud päevaseks ajaks õue viidud. Paar esimest ööd viisin nad kuuri alla ööbima, kuid kolmandast ööst usaldasin juba kanaema tiivaalust sooja. Öökülmad olid läbi ja ennustus lubas ööseks 7 - 10C.

Pisikesed tibukesed said endale uue kuudi, üsna väikese. Tõstan selle iga päev või mitu korda päevas uue muru peale.
Pildil on tibud 3 nädalased, üks araucana tibuke istub kanaema seljas. Neile meeldib seal ringi ratsutada, vahest lausa mitmekesi.

Kui need tibukesed 1 kuuseks said, lasin nad suurte lindudega kokku, ööseks oli neil kuuri all eraldi aedik. Kanaemale oli see kõik teada ja tuttav koht. Vaatas aediku üle, käis ka suurte lindude aedikut uudistamas ja sealt teri nokkimas. Ka pisikesed vaatasid mõlemad aedikud koos emmega üle. Õhtul ma siiski ajasin suured linnud ja tibude pesakonna eraldi. Väikeste turvalisuse pärast ning söök on neil ka erinev. Paari päeva jooksul oli kõigil selge, et päeval võib igal pool ringi uudistada ja suured käisid tibude aedikus isegi munemas, kuid ööseks ikkagi eraldi. Kui mõni kana tibude aedikusse ära eksis, tõstsid väiksekesed kohe kõva kisa ja kanaema kupatas külalised minema.

Õnneks on ka need tibukesed nüüd minuga paremini harjunud. Sebivad jalus ja uudistavad, kas ja mida antakse.
Mõne aja möödudes tormavad juba mulle mööda aedikut järgi, sest minu saabumine tähendab tihtipeale ka midagi head noka vahele.

Huvitav on see, et eelmisel aastal käitus sama kanaema oma tibudega veel 5 kuud nagu nood oleks väikesed ja abitud - võttis neid tiiva alla magama ja kutsus sööma. Selle pesakonnaga aga hakkas tibusid endast eemale peletama juba 5. nädalal.

Kui tibud olid 6-7 nädalased, kolis kanaema ööseks suurte kanade aedikusse, tibud aga ajas sealt minema ning neil ei jäänud muud üle kui valju protesti saatel tagasi tibude aedikusse omaette magama minna.
Õue peal teised suured kanad küll kiusavad neid vahest - ajavad taga ega lase esmajärjekorras sööma, kuid haiget teinud siiski ei ole. Tibud pääsevad päeva ajal ka vabalt kuuri alla oma aedikusse ja küna äärde sööma-jooma ning meeleolu on üsna rahulik. Üks kana läks vahepeal väikestega väga ülbeks, pistsin ta terveks päevaks puuri kinni. Kui järgmisel päeval teistega kokku lasin, oli märksa viisakam.

Riiukatele lindudele, sh noortele kukkedele aitab ka see, kui surud ta peoga vastu maad ja hoiad niimoodi mõni aeg kinni. Kui teistega ülbitsema hakkab, siis teen jälle uuesti nii. Sel moel aktsepteerivad nad perenaist karja juhina ega püüa nii väga enam ise sellele kohale trügida. Sest teiste kiusamine ongi ju puhas võimuvõitlus.

Lõpuks saabus ka meie maile suur kevad ja nädala jooksul tõttas juba suvi järgi.
Esimene pesakond, juba 1 kuused, said lõpuks õue kuuti/aedikusse kolida.
Esimesed ööd olid veel nii külmad (alla 0C), et kolmel õhtul korjasin tibud kokku ja viisin kuuri alla magama.

Hommikul viisin jälle välja. Ja nii kolm päeva. Panin nad kõigepealt kuuti, et nad seal ise välja aedikusse roniks ja ühtlasi taipaks õhtul või jahedaga varju pugeda, kuna ma neid ööseks tuppa enam ei kavatsenud viia. Aga ei tuhkagi. Õhtul juba suur külm väljas (7C), aga nemad kükitasid kuudi all kobaras koos ja säutsusid haledalt. Meelitasin neid keedumuna ja terakestega luugist kuuti ronima, aga ei midagi. Redelist üles tulid ainult mõned uudishimulikumad, vaatasid luugist sisse ja vudisid teiste hulka tagasi.
Pugesin siis jälle võrgu alla, püüdsin taas kõik 26 tibukest ükshaaval kinni ja toppisin luugist sisse. Ühte kätt hoidsin veel luugi ees, et agaramad sama hooga sealt uuesti välja ei lendaks.
Teisel õues ööbimise õhtul kordus sama trall. Kolmandal õhtul oli juba nii soe (lubas ööseks +15C), et mõtlesin nad ööseks välja jätta, kui luugist sisse pugemist selgeks pole saanud. Kuid üllatus, üllatus - kui välja läksin, oli aedik tühi. Viimne kui väike tarkpea oli kuuti varjule pugenud ja magasid juba kobaras koos.
Edaspidi pugesid nad igal õhtul täpselt kell 21.15 ise kuuti magama.

Paraku jäi kuuti ümbritsev aedik neile juba nädalaga kitsaks ja murust sai must maa. Piirasime aianurga võrguga ning kena kultuurmuruga kaetud osake meie aiakesest sai noorkanade mängumaaks. Hommikul avan aediku luugi ja õhtul panen jälle kinni, et mõni pahaline (rebane, kärp, nirk) ligi ei pääseks. Hommikul kui luugi avan, siis nad lausa lendavad kõigepealt paar tiiru ümber oma kuudi suurest rõõmust. Seejärel on aega rohtu nokkida ja ringi luusida.

Järgmisena said inkubaatorisse tõukanade - copper black maransi (14) ja lavendel araucana (10) munad.
21 päeva inkubaatoris möödusid nagu eelmiselgi korral - stabiilne temperatuur ja niiskus, ei mingeid elektrikatkestusi ega muid ootamatusi.

Kooruvus. Paraku koorus 24 munast vaid 10 tibu. Koorumata munadest 11 olid viljastamata, 2 munas oli areng seisma jäänud ning 1 oli surnud tibu.
Minu jaoks oli surnud tibu ja nii väike kooruvus väga kurb kogemus, kuid kogenumad kanakasvatajad teadsid lohutada, et tõukanade koorumine ongi nagu lotovõit - vahest veab, vahest mitte.  Väidetavalt just araucanadel pidi eriti vilets kooruvus olema. Ristanditega ongi reeglina märksa paremad tulemused. Kui nüüd võrrelda, siis minu ristandite kooruvus oli 84%, tõukanadel aga vaid 42%. Munad olid erinevatest taludest.
Koorumise protsess võrreldes ristand-tibudega oli ka palju aeglasem - algas poolteist ööpäeva hiljem ning kestis ööpäeva võrra kauem vaatamata sellele, et tibusid oli poole vähem. Hauderežiim oli täpselt sama.

Hästi läks see, et minu hauduja kana läks nädal peale inkubaatori sisselülitamist haudele. Panin talle esialgu kuhja plastikmune alla, kuid paar päeva enne koorumise tähtaega vahetasin välja inkubaatorist mõne muna vastu. Kartsin, et kui talle juba teisel nädalal peale haudeaja algust tibud alla panna, ei võta ta neid omaks. Küll aga ehk siis, kui ta munades piuksumist kuuleb ja vähemalt mõni tibu sealsamas koorub. Seega, kui üks tibuke tema all oli juba koorunud ja ta selle kenasti vastu võttis, tõin toast ka teised tibud paarikaupa haudujale alla, järgemööda nagu nad toas koorusid ja udusulekesed ära kuivasid, st mõne tunni jooksul peale koorumist. Ta võttis nad kõik emalikult vastu. Nii tubli emme - need tibud on tema jaoks juba kolmas pesakond.

Oluline on tibud panna alla ajal, mil nad kõik kana all soojas istuvad ega aedikus veel ringi ei jookse, seda siis esimese kahe ööpäeva jooksul. Samuti soovitatakse seda teha hilisõhtul, kui  juba tuduaeg käes. Netist olen lugenud soovitust, kus munad (kunstmunad) tuleb õhtuvidevikus üksiti tibude vastu välja vahetada.

Surnud tibu, millest eespool juttu, oli kasvanud nii suureks kui muna mahutab, nii suureks et ei oleks saanud ennast liigutadagi, et välja toksida. Võimalik, et see muna sai kana all valepidi keeratud. Nimelt 3 päeva enne  koorumist mune enam keerata ei tohi. Kanale oli see aga alles teine haudenädal ning võimalik et ta neid innukalt veel enda all sättis ja veeretas.

Kanaemaga tibud vrs ilma emmeta tibud. Väikeste tibude puhul on nii armas, kui kanaemme nendega ringi askeldab. Praktilisest küljest on see mulle ka lihtne ja muretu. Kanaema ise soojendab neid tiiva all ja tibud askeldavad teisel päeval juba 15C ruumis reipalt ringi. Kui jahe hakkab, siis jooksuga jälle emme tiiva alla sooja. Samuti õpetab kana tibukesi sööma - kutsub nad kohale ja näitab täpselt ette, milline terake on söödav. Näiteks pudistab keedumuna tibukestele jalge ette maha ja muudkui kloksub ja teeb näitlikku toksimist. Ise ei söö, ainult näitab ette ja jälgib, kas kõik saavad hakkama. Hiljem õpetab kanaema neid siblima, ussikesi otsima, tigusid sööma, juurikaid nokkima.
Näiteks mu 1,5 kuused noorkanad ei saa senini aru, et vihamussid on söödavad (korjan neid vahest peenrast ja puistan aedikusse), vahivad pea viltu ja lähevad minema, tigudest rääkimata. Samas kuu aega nooremad tibukesed, kes on kanaemalt õpetust saanud, söövad neid hea meelega. Sama on ka igasuguste juurikate ja köögivilja jääkidega.

Ühtlasi saan kanaemaga tibud üsna pea karja hulka viia - kanaema kaitseb oma pesakonda väga agaralt, kui keegi söandab neile liiga teha. Ilma emata tibusid ei julge ma aga veel niipea suurtega kokku lasta.

Emmeta tibude suur eelis on aga see, et nad harjuvad perenaisega hästi ära, st on palju taltsamad. Tormavad mind nähes kohe kohale, usaldavad minu igat liigutust ja sebivad kohe sabas, kui nende juures toimetada.
Kanaema tibud seevastu hoiavad ranget distantsi, vaatamata sellele, et neile iga päev peost keedumuna pakun ja muud põnevat nokkimist toon. Iga nokatäis võetakse ikkagi vastu kanaema märguande peale ja iga hetk ollakse valmis kuuti peitu pugema. Kui kanaema tibud suureks saavad, on nendega toimetamine palju keerulisem - ei tule kutsumisel kohale, ei lase kätte võtta, aedikusse ajada vmt.

Lisan siia tagantjärele, et kanaema tõrjus seekordsed tibud siiski juba 1 kuu vanuselt endast eemale. Päeval olid nad õues koos vanade kanadega, öösel eraldi kuudis. Haiget neile küll ei tehtud, kuid õues pääsesid nad söögi ja maiuspalade ligi ikkagi alles siis, kui suurtel kanadel isu täis. Ning nüüd on mul 4 toredat linnukest, kes on silmaga vaadates teistest "sihvakamad" ning tohutult arad. Nad jooksevad kõigi ja kõige eest, sh minu eest ning on hirmul isegi siis, kui neile kuuri all nende oma künasse süüa kallan. Poevad nurka peitu ja ootavad kuni luugi kinni panen. Teised noorkanad vastandina on megarahulikud ja taltsad. Kui vaja, saan nad sülle võtta, teise aedikusse tõsta, nügida nad käega õige luugi uksest sisse vmt.

Edaspidi ma vast kanaema abi enam ei kasuta.