Täna on päev, mil riigikogu maaelu komisjon arutab glüfosaadi keelustamise võimalusi. Kogu südamest loodan, et suudetakse teha arukas otsus.
Olen märganud, et just tänavu on maanteepervedes sadade kilomeetrite viisi mürke maha kallatud - iga viimse kui posti ja teeviida ümber. Ju siis odav hind kaalub üle postiümbruste niitmise/trimmerdamise kulud. Raha on ikka see, mis otsustab.
Viimati kui läbi terve Eesti sõitsin, olid põllud täis traktoreid, millel pritsid küljes. Tuul oli tugev ja maanteelt oli näha, kuidas valged pilved üle põllu selle veeres asuvate majadeni ja neist üle hõljusid. Maainimesed kurdavad, et selliste päevade järgi on kogu pere haige, loomad oksendavad, peavalud jmt. Mesilased on aga hoopis ära kadunud. Aiad on õisi täis, mina pole aga mesilasi tänavu veel näinud - mitte ühtegi. Kuigi elan Harjumaal, kus haritud põlde ei olegi. Ainult söötis põllud ootamas uusehitusi. Mäletan lapsepõlve suvesid, mil ristiku õitsemise ajal oli kogu aed mesilasi täis, ei julgenud paljajalu ringi silgata.

Lisan mõned kaunid õied tänasest päevast. Suvi on tänavu ääretult kuiv ning lilled on kohati üsna nukra olemisega. Kuid ometigi on nad nii imearmsad!
Tänavused valged kakrad olid aga nii võluvad, et leidsid endale koha naaberkülas suures kaunis pruudikimbus, mestis rukkilillede ja viljapeadega. Kahjuks mul seda pilti endal ei ole.

Lilleaia blogi on juba mitu aastat uuendamata. Käsitöö ja linnumajandus on minus võimust võtnud. Aed sai juba nii suur ja rikkalik, et käib vahest veidi üle jõu.

Mullu sai kõik lillesibulad suveks välja võetud, puhastatud, sorteeritud ja süstematiseeritud ning sildistatud. Ning sügisel uuesti maha pandud. Joonistasin korralikud skeemid, kus ja millised lilled sai maha pandud. Kui sodi nime ei teadnud, siis värvi, kõrguse, õie kirjelduse, õitsemise järjekorra.

Aga kevadel oli tibudega nii palju tegemist, et ei saanudki ühtegi pilti varastest õitsejatest. Kõik need vahvad tulbid, nartsissid ja muud kaunid sibulast õitsejad.

Tegin nüüd mõned pildid juunikuistest õitest oma aias - esimesed aediirised, viimased tulbid ja nartsissid, minu õitsev kivihunnik jmt.

Tänavune kevad oli eriti külm. Suur osa taimi läksid hukka kohe peale välja istutamist. Nende hulgas poolsada suvelille, teine samapalju kurgi- ja tomatitaime. Tilli ja isegi hernepeenar jäidki tühjaks.
See-eest oli see eriline kevad iiristele - kõik iirised, mis mul on, õitsesid ja eriti lopsakalt. Isegi need istikud, mis pole minu aeda koliomisest saati, so neli aastat kordagi veel oma õite ilu näidanud, uhkeldasid sel kevadel oma iluga nagu kuningannad.
Samuti oli see imeline aasta vaarikatele, mustsõstardele ja õuntele. Tavapärase 15 - 20 liitri vaarikasaagi asemel korjasin tänavu 50 L marju. Noor mustsõstar, mille mullu kevadel istutasin, andis tänavu juba 10 L marju, suuri nagu tikreid. Noorel pereõunapuul polnud mullu ühtegi õuna, tänavu on mõlema sordi oksad lookas.
Lisan galeriisse mõningad pildid oma kollektsioonaias kasvavatest kaunimatest taimedest ning pilte heast saagist.

Olen esimeste õite puhkemisest oma aias pildistanud kõiki oma taimi ning kaardistanud need, taastades mälu, ostusiltide ja erinevate kataloogide abil nende täpsed nimetused.
Tulemiks on minu poolt 4 aasta jooksul rajatud 8 istutusala skeemid seal kasvavate taimede sordinimetuste, -kirjelduste, hooldamise üldinfo ja piltidega.

Näiteks on siin 10 erineva igihalja taime, 11 roosisordi, 25 erineva ilupõõsa, rikkaliku kiviktaimla, erivärviliste pojengide ja liiliate kõrval silmailu ja hingesoojust pakkumas veel minu lemmikutest sibullilled (26 sorti), iirised (17 sorti), päevaliiliad (12 sorti), 30 muud erinevat püsikut - üks kaunim kui teine ning suvelilled.

See oli põnev suvi minu jaoks. Kogu läbitöötatud materjal koos aiatööde võluga (loe: praktikaga) andsid mulle korraliku teadmiste pagasi ja kogemuse lisaks seni loetud erialasele kirjandusele ning kindlustunde edaspidisteks toimetusteks aiamaailmas.

Lõpuks ometi on mul vaba voli kaevata ja istutada nii palju kui tahan ja jaksan. Mis kõige tähtsam - mulle jäi nii palju kive veel alles! Suuremad leidsid kopa abil omale koha. Kiviktaimla mürakad kangutas Aaro ükshaaval paika. Väiksemad, mida ise tõsta jaksasin, ootavad kuhjas.
Vanad kännud ja raudtee liiprid on samuti kulda väärt. Jändrikud juurikad tassisime kohale turbarabast.

Istikud olen enamuses siiski pidanud ostma. Kuid minu sõbrad ja naabrid teavad, et kõik nende jaoks üleliigsed "mättad" võib julgelt mulle ukse taha tõsta. Leian kõigile oma aias soviva koha. Väiksemad taimed panin seekord juba ise tuppa idanema - umbes 1000 pisikest lillekest, kurgid, tomatid jmt. Jätkus kingituseks sõpradele ja naabritelegi.

Ise olen oma aiast nii sillas, et vahel ei saa isegi und, tahaks magada ka seal peenarde vahel. Päevad on ju suvel nii "lühikesed" - vaevalt saad labida kätte võtta kui juba kesköö käes ja silm enam ei seleta umbrohul ja lillel vahet teha.

Paremal vanadest raudtee-liipritest peenar paari suure kivi ja rabast toodud juurikaga. 

Siin on osa minu päevaliiliate kollektsioonist, tütre kingitud nartsissid, tulbid, anemoonid, seebililled, lumikellukesed, märtsikellukesed ning mitmed väikesed minikuused ja -kadakad.

Vasakul pildil lopsakas peenar ja taamal väike nõiamajake.
Ise värvisin, joonistasin lilled ja muru seintele, kudusin maha vaiba ja õmblesin lapitekid.

See on koht, kus on mõnus raamatut lugeda, padjaklubi pidada, lastel vahva mängida või lihtsalt omaette olla kui suures majas liiga lärmakas tundub.
Seal on koht ka kuivatatud ürtidele, lilleseemnetele ja suvistele meisterdamistele.

Rohkem polegi midagi lisada, vaadake pilte.

Aia rajamine algas suure kivide välja kaevamise ja äraveoga. Kivid on ühed ääretult vahvad asjad ja ma ei raatsinud neid aastaid mingi hinna eest loovutada, kuid nii see lõpuks läks. Muul moel ei olnud labidatäit maad, kus kaevata või istutada.
Kokku veeti ära üle 200 tonni kive, mis valdavalt olid liiga suured, et ilma tehnikata paigast liigutada. Seega oli välistatud nende kasutamine välikamina või kiviaia ehitamiseks ja isegi peenarde kujundamisel.
Kui ennem meil on aias kokku paar-kolm silmapaistvalt suurt "kivikest", siis kopa abil tuli maa seest välja veel kümmekond lahedat "rahnukest", mida sain aiakujunduses kasutada. Nüüd on mul aias täpselt 21 suurt kamakat kas grupiti koos, kiviktaimlas või muru sees uhkeldamas.
Ka hulk väiksemaid kive, mida ise liigutada jaksasin, päästsin kopa eest ära. Neid laon peenarde servadesse. Mulle meeldivad kividega ääristatud peenrad. Samas on meil väga märg pinnas ning sel moel saan peenra pinda veidi tõsta.
Kivid viidi karjääri ning seevastu saime killustiku soodsama hinnaga. Killustik läks maja ümber silluse alla. Silluse pani peremees ise. Nüüd on lastel hea rataste ja rullikatega ümber maja sõita.